Väidet, et Vseviov oli Viidingu parim sõber, ajaloolane kinnitada ei julgenud. "Seda saab kinnitada ikka ainult Juhan. Nii et kui me kunagi kolmekesi seal (näitab näpuga taeva poole - toim.) oleme, siis me võime järele küsida," sõnas ta.

"Mina oskan lihtsalt öelda, et jah, oli periood, kus me väge tihedalt suhtlesime. Ma ei tea, kas sõna intiimne antud kontekstis sobib, aga me rääkisime mõnedest asjadest. Ma kujutan ette, et kui mina saan öelda, et ma rääkisin Juhanile midagi sellist, mida ma võib-olla teistele inimestele poleks rääkinud, siis tõenäoliselt rääkis ta ka mulle midagi sellist," rääkis Vseviov.

Ajaloolane meenutas, et kuigi Viiding võttis vabariigi taasiseseisvumise vaimustusega vastu, ei olnud sellega kaasnevad muudatused lihtsad. "See aeg ei olnud lihtne," kordas ta.

"Kõik muutus nii järsult. Ei tasu ka unustada, et väga sageli, kui nüüd mõelda, võtame näiteks ajalehekioskid, siis millised olid need esimesed lääne ajakirjad, mis müüki paisati. Need ei olnud ju kultuurikirjandus, teatriajakirjandus, vaid midagi muud," meenutas ta.

"Nii et vabadus toob enesega kaasa väga palju seda varjatud põhjakihti, nii et see suur lainetus toob esile midagi, mis ei pea alati tekitama positiivseid reaktsioone. Kuidagi oli tunda, et Juhan väga tundliku inimesena elas päris raskelt üle seda schlack'i, mis sealt tuli."

Vseviovi sõnul oli Viidingu elus siiski palju armastust. "See oli tema jaoks väga oluline," märkis ta.