"Jüri Üdi suutis tõesti viie ja poole aastaga viia läbi midagi sellist, mida Hasso Krull on hiljem hakanud nimetama "luulekeele revolutsiooniks"," selgitas Joosep Susi ja lisas, et vahel juhtub nii, et tuleb luuleväljale mõni looja, kes järsku avardab arusaama sellest, mis üldse luule endast kujutab, kuidas kirjutada luulet või kuidas lugeda luulet.

"Meil on mõned näited 20. sajandi algusest, näiteks Gustav Suits või siis ka Artur Alliksaar 1960. aastate teises pooles, aga Jüri Üdi suudab 1970. aastate alguses lepitada väga palju eri tüüpi lugejaid, avardada arusaama luulest, aga olla samal ajal ka väga tunnustatud ka kriitikaväljal," mainis ta ja lisas, et väga lühikese ajavahemiku sees raputatakse arusaama luulest.

Susi tõi ka välja, et kui vaadata Jüri Üdi luulekogu "Aastalaad", siis seal vaatab vastu luule, mis hakkab mõjuma Eesti luulepildile. "Vähemasti sesosas, et kuni tänapäevani välja näeme rohkelt selliseid noori poeete või värsiseppasid, kes üritavad kuidagi imiteerida sama stilistikat-poeetikat," tõdes ta.

"Ma arvan, et Jüri Üdi luulekeele revolutsioon, kuivõrd tegemist on revolutsiooniga, ei seisne üksnes mõnes üksikus poeetilises võtmes, vaid just nimelt selles, kuidas üldse luulele läheneda," selgitas Joosep Susi ja lisas, et kui hakata kokku lugema neid erinevaid printsiipe, kuidas Üdi kirjutab, siis enamikke neist polnud varem olemaski.

"Me näeme seal ennekõike kontrastsusi, selliseid, kus pidevalt on kaks poolust kogu aeg kohal, aga need on täiesti vastandlikud poolused, ühelt poolt mängulisus, teiselt poolt tõsidus, elu ja surm, ajalikkus ja ajatus, subjektiivsus ja objektiivsus," mainis ta ja kinnitas, et need pole abivalentsed vastandused, vaid neid luuletusi polegi võimalik lugeda ilma, et need mõlemad olekski alal.

Tema sõnul on selle üle väga palju vaieldud, mille poolest erines Jüri Üdi varasematest luuletajatest. "Kui ma hakkasin hiljuti kokku lugema neid tunnusjooni, mida on välja toodud, küll selleks, et iseloomustada üksnes tema teksti, nii poeetilisi registreid kui ka võib-olla mingeid tähendusvälju, mis seal välja joonistuvad, kui ka seda, mismoodi see selle konkreetse ajastuga seostub, siis neid tunnusjooni võib kokku lugeda sadakond."

"Juhan Viiding on minu arust luuletajana harukordselt alahinnatud, just nimelt sellest küljest vaadeldes, et Viidingut käsitletakse tavaliselt, kui autorit, kellel on midagi puudu, kes pole päris see Üdi," selgitas ta ja mainis, et kui Jüri Üdi üritab meie ette tuua eri maske, siis Juhan Viiding proovib enamasti tabada seda üht ja ainsat mina. "Loomulikult me näeme ka vormilisi erinevusi võrdlemisi palju."