Anni Kreem sündis kuus aastat enne Juhanit. Lisaks Annile kasvasid peres veel vanemad õed Mari ja Reet. "Ega me enne midagi ei teadnud, et ta tulema peab. Sellest nagu suurt juttu ei olnud, me ei pannud vast tähelegi, et ta varsti tuleb," meenutas vanem õde venna tulekut.

"Aga kui ta käes oli ja ta sinna Laulasmaale, kuhu me olime juba suve alguses läinud, pesukorvi potsatas, siis see oli niisugune imeasi ja me käisime seal ümber ja olime ikka väga vaimustuses," rääkis ta.

"Ta oli meile kõigile, kogu ümbrusele, oli ta imelaps. Algusest peale. Kõigi oma juttude ja naljadega," meenutas Kreem. "Meil oli alguses isegi üks vihik, kuhu Jussi naljad kirjutati. Kui väike laps hakkab rääkima ja oma esimesed lollid laused kokku paneb, need on nii naljakad. Ma ei tea, kas see alles on, aga igal juhul vihikut peeti," rääkis ta

Kreemi sõnul valitses nende kodus väga sõbralik ja arvestav õhkkond. "Aga Juhan tahtis pigem õues olla," märkis õde. "Ümbruskonna poiste ja eriti vanemate meestega, kes seal olid – kellassepp ja klaasipoe onu ja niisugused töömehed," loetles ta.

Õe sõnul möödus Juhani teismeiga üsna raskelt, sest koolis talle eriti ei meeldinud. "Ta tahtis olla tähelepanu keskpunktis, ta tahtis esineda, ta tahtis särada, aga koolis ta õppida ei suutnud, õppimine oli ta ikka väga nigel," nentis Kreem. "Ta ei allunud korrale."

Küll aga ei nautinud seda, et Juhan kogu aeg tähelepanu keskpunktis olid, Viidingute ema Paula. "Emale oli see raske," tõdes Anni Kreem. "Kõik imetlesid teda. Ja meie, õed, ka. Ema sai aru, et see rikub last, kui tal niisugune austajate kari kogu aeg ümberringi. Tema katsus seda maha suruda. Aga mis sa teed? Niisugune ta oli," meenutas ta.