"Kõige eredamad mälestused on meie Õismäe kodukese ajast, kui me laupäeva hommikuti mängisime temaga koos kuningriiki. Mina olin loomulikult printsess, nagu ikka väikesed tüdrukud kipuvad olema, ja tema oli kuningas. Ma mäletan, et tal oli seljas roheline sametist hommikumantel, see oli tema kuningarüü, ja käes oli tal vihmavari ehk valitsuskepp," meenutas Elo oma lapsepõlve.

"Mina muudkui sundisin teda kurja häält tegema, sest loomulikult ei teinud ta kunagi kurja häält, kõige vähem minu peale, aga ma tahtsin, et ta oleks õukonnaga väga karm ja esitaks neile erinevaid korraldusi. Õukond oli siis minu mänguasjad, nukud, mänguloomad," kirjeldas ta.

Tütar märkis, et isa mängis temaga alati väga pühendunult. "Ei olnud küsimustki, et ta oleks öelnud, et laupäeva hommik, mul läks eile õhtul pikalt, me istusime pärast etendust ja ma tahan nüüd magada. Ei! Ta tõusis üles ja ta mängis minuga," meenutas ta.

Elo sõnul oli Juhan ääretult hooliv inimene. "Väga õnnelikud on need tütred, kellel on seesugune isa. Psühhoanalüütiliselt annab see minapildi kujunemisele väga tugeva aluse," arvab ta.

Viidingute kodu oli Elo sõnul armastust täis ning neil käis palju külalisi. "Juhan vajas seltskonda nagu õhku. Teda huvitasid erinevad kunstiinimesed, kes olid väga tugeva oma maailma loomise võimega," kirjeldas poetess. "Ma olen sellest salongielust läbi imbunud: ma mäletan neid ilusaid õhtuid, kui tuldi tema sünnipäevale ja ta esines. See oli erakordne ja alati sellist soojust täis."

Elo Viiding andis oma esimese luulekogu välja 16-aastaselt. "Ma mäletan, et isa oli väga uhke selle üle, et ma jäin kirjutama, sest ma kirjutasin luuletusi juba päris varases lapsepõlves, aga murdeeas ja küpsedes ju isiksused kujunevad ja muutuvad ja võib juhtuda, et ka huvid muutuvad. Ta oli ikkagi väga õnnelik, et ma jäin tema jälgedes samamoodi kirjutama," rääkis Elo.

"Ma mäletan seda, et ta toetas väga seda minu enda hääle loomist oma tugevalt subjektse maailma kujundamist. Ma tundsin kogu aeg, et ma ei saa kirjutada ega olla nagu tema, ma pean olema midagi täiesti erinevat. Me isegi vaidlesime väga palju just luule ja kirjutamise teemadel – ma ütlesin talle, et ma pean väga lugu sinu Jüri Üdi perioodist, aga Juhan Viidingu periood tundub mulle natukene liiga konservatiivne või moralistlik. Ta nõustus sellega ja ütles, et nojah, kui sa nii kaugele elad, eks sa siis võib-olla vaatad sellele kuidagi teise pilguga," meenutas poetess.

"Iga kord, kui mul on raske, kui mul on endal loominguliselt raske või mõni keerulisem eluperiood, siis ma alati mõtlen sellele – see toetab mind väga palju –, et ta oli minu üle väga uhke," nentis Elo.