Rein Ruutsoo meenutas Viidingut koolipoisina: ta ei allunud tavapärasele survestamisele
Juhan Viidingu 75. sünniaastapäevale pühendatud autorisaates meenutas Rein Ruutsoo, et kunagine klassivend Viiding soovis alati tähelepanu keskpunktis olla ning sattus seetõttu pidevalt õpetajatega konfliktidesse.
Ruutsoo rääkis, kuidas tema ja Viidingu sõprus 15–16-aastaselt alguse sai. Umbes samal ajal hakati ehitama ka kirjanike maja. Ühtlasi tõdes Ruutsoo, et tema sünnipäev ja Viidingu isa surmakuupäev on samal päeval. "Aga noh, elu ja surm käivad koos, ega neid üksteisest lahutada ei saa."
Ruutsoo sõnul oli Viiding sunnitud noorena mitmeid kordi kooli vahetama, kuna tal oli väga suur tähelepanuvajadus ja soov õpetajatega teravates dialoogides osaleda. "Ta oli tunnis suhteliselt rahutu, esitas küsimusi, kippus esile ja tekitas alati olukordi, kus õpetajatel oli raske tundi hoida," põhjendas Ruutsoo, miks kunagine klassivend koolist välja visati. "Aga kui ta nalja tegi, siis kõik naersid. Ta muutus automaatselt klassi liidriks."
Ruutsoo tõdes ka, et Viiding pidi alati sõprusgrupis suurima tähelepanu all olema. "Üheski seltskonnas ei saanud olla kedagi, kes oleks tähtsam," rääkis Ruutsoo. "Meil oli palju ühiseid sõpru, palju ühiseid sünnipäevi, ja tihtipeale juhtus nii, et seal oli üks teine liider, või kes tahtis olla liider, ja see lõppes alati jõukatsumisega."
"Ega ta ei allunud tavapärasele survestamisele," meenutas Ruutsoo Viidingu konflikte õpetajatega. "Ma kardan, et kui ta poleks olnud Viiding / .../ siis poleks ta üldse koolist käimist järje peale saanud."
"Kui ta erutus, kui ta midagi tahtis teha / .../ siis oli küllalt raske teda pidurdada või sundida ümber mõtlema," kommenteeris Ruutsoo Viidingu teistki eripärast omadust.
"Eesti kirjandus on selle geeniuse – teisiti ma ei oska ütelda – suutnud leida ja säilitada tänu tema vanematele," sõnas Ruutsoo, et kirjaniku vanemad võitlesid Viidingu tuleviku eest igal tema sammul.
Ruutsoo arvas, et Viiding ei olnud sündinud luuletaja. "Osad kirjutavad 13-aastaselt suhteliselt küpseid värsse," viitas ta sellele, et Viiding teismelisena küpseid värsiridu ei vorpinud. Viidingut viis eesmärgini suur töö ja tahe oma sõna kasutada. "Igas luuletuses olid paar rida, mis olid erakordsed ... või ütleme nii, et nägemuslikud," iseloomustas ta Viidingu varajast luulet.
Ruutsoo sõnul kestis nendevaheline sõprus Viidingu surmani. "Viimased kolm aastat olid meil natuke keerulisemad – nii tema kui minul," lausus ta. "Aga see oli suur kingitus, suuremaid kingitusi ei saagi vist olla, kui olla sõber Juhan Viidinguga."
Toimetaja: Maiken Tiits, intervjueeris Vahur Kersna
Allikas: "Juhan Viiding 75. Täispikad intervjuud"