Kui mälumängudes või ristsõnades tuleb ette 1980. aasta, siis üldjuhul meenub ajalootunnist esimesena suveolümpiamängude Tallinna olümpiapurjeregatt ning seejärel kohe ka legendaarne ETV ja Eesti Raadio jalgpallimatš, kus hiljem toimunud sündmused korraldajatele pehmelt öeldes palju pahandusi tekitasid.

Kuid see, et Järva-Madise kirikuõpetaja Vello Salum pidas samal aastal Järvamaa õpetajate konverentsil ettekande "Kirik ja rahvus", kus ta muuhulgas ka emakeele õiguse ja rahvuse eluruumi säilitamise ning rahvuskultuuri arendamise teemadel südant valutas, on üldsuse eest pigem varjule jäänud. Lisaks toimus sama aasta suvel kiriku eestvedamisel A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel folkkontsert, mida püüdis julgeolek juba enne selle toimumist ära keelata, tuues põhjenduseks enne olümpiaregatti avalikuks kontserdiks antud lubade tühistamise.

Arlet Palmiste kirjutatud ja lavastatud lavalugu jutustabki lühikesest ajaaknast aastatel 1979–1982, mil karismaatiline Vello Salum oli Järva-Madise koguduse õpetaja. Hea läbisaamine pastoraadis elavate noortega ning tihe suhtlus Vargamäel asuva muuseumi personaliga jääb peale eelmainitud ettekannet silma KGB-le, peaasjalikult küll seetõttu, et Salumi tekst jõudis salajasi kanaleid mööda Eestist välja ning seda refereeriti Ameerika Hääles.

Margus Grosnõi (Rakvere teater) mängib õpetaja Salumi äärmiselt sümpaatseks. Grosnõid Salumi rollis, kus ühe mehe sees on peidus mitu erinevat meest, oli väga põnev jälgida. Kirglikkus, millega ta publikule ettekannet "Kirik ja rahvus" pidas; samas mõõdukalt doseeritud koomika KGB tegelastega dialoogi astudes; väljapeetud pedagoogi hoiak kirikunoortega suheldes; mahedus, mis tekkis ta häälde siis, kui laval oli muuseumijuhataja ning ärimehele omane energilisus, kui nartsissid tuli turule viia. Olen küll Grosnõid näinud korduvalt erinevates rollides Rakvere teatri lavastustes, kuid pigem on nad olnud kõik pisut teistlaadi tonaalsusega ja teistsugustes žanrites. Esimestena tulevad meelde komöödiad "Oi, Johnny" ja "Miks Jeppe joob?" ning Samuel Becketti absurd "Lõppmäng".

Tarvo Sõmeri (Rakvere teater) mängitud huumorimeeleta ning piiratud maailmavaatega KGB kapten Kukk osutus eeldatust meeldivamaks. Kuidas jääda tõsiseks olukorras, kus sinu tegelase üle tehakse pidevalt nalja ning publikust kostab ohjeldamatuid naeruturtsatusi? Nii mõnelgi korral märkasin, kuidas Sõmer jõuga muiet näolt maha surus, seejuures ilmselt endale huulde hammustades.

Suurepärase näitleja tunneb ära sellest, kui ta ei allu lavapartnerite provokatsioonidele ega lähe kaasa publiku naeruga. Sõmer on vist eesti teatri meesnäitlejatest enim mänginud erinevate jõustruktuuride esindajaid, samas on tema senistest lavarollidest mind enim kõnetanud vaimsete probleemidega naise kirjanikust isa Ingmar Bergmani "Nagu peeglis" (Rakvere teater) ning meister Mihkli kehastamine Ajateatri suvelavastuses "Tema taevaliku Õnneküla potitehas".

Maarika Mesipuu-Veebel (Improteater Impeerium) on muuseumijuhataja rollis malbe ja alalhoidlik. Ta mängib välja nii soovi kuuluda kohaliku haritlaskonna ja kultuurieliidi hulka, kuid samas ka piinava süütunde, mis järgneb koostööle KGB-ga.

Sõmeri mängitud kapten Kuke sabas sörgib nooruke seersant Tibu, keda mängib Joosep Palmiste. Noor Palmiste on pärinud oma isalt koomikusoone ning seeläbi on Tibu üks lavastuse naljakamaid tegelasi, kuid mitte ainult – ohmust seersandist saab ühel hetkel julm KGB noortöötaja. Tõtt-öelda tekkis mul sekundimurdosaks hirm, et ta kägistabki oma lavapartneri ära.

Lisaks Joosep Palmistele on laval veel kolm toredat noormeest Jõgeva Kooliteatrist Liblikapüüdjad. Märt Lepik (Enn), Elar Kütt (Kalju) ja Indrek Virks (Heino) teevad sümpaatsed rollid pastoraadis elavate koguduse noortena. Nelja noore mehe kanda on ka näitemängu muusikalised numbrid, mis on peaasjalikult tollased lori- ja seltskonnalaulud. Korraks astub nende sekka pillimehena ka lavastaja Arlet Palmiste, kelle kõlav laulunumber tekitas ilmselt nii mõnelegi publikust üllatusest suured öökullisilmad.

Kooliteatrite ja noortele suunatud teatristuudiote õpilaste kaasamine (suve)lavastustesse on sellel hooajal olnud populaarne. Suuremat kõlapinda on küll saanud Jakobi Mäe teatristuudio noored, kuid seda toredam on tõdeda, et ka avalikkusele vähemtuntud Jõgeva Kooliteatrist sirguvad noored teatrihuvilised, kes naudivad laval olemist ja näitlemist.

Lavastus "Issanda teener" valmis koos Arlet Palmiste Usuteaduste Instituudi magistritööga Vello Salumist. Mahukas ja sisukas kavaleht avab lavaloo tagamaid ning annab ülevaate Salumi elust ning väljaütlemistest. Riina Vanhaneni stsenograafia on minimalistlik, kuid kõnekas.

Lisaks lugematule arvule (kunst)nartsissidele leiab tähelepanelik vaataja lavalt ajastule omaseid esemeid, mille sugulasi leidus toona paljudes majapidamistes: raadio koos Ameerika Häält püüdva antenniga; must kettaga lauatelefon ning pruun kulunud portfell. Tollastest peenematest toodetest ilmusid seersandi taskutest välja senini oma väljanägemiselt muutumatuks jäänud oranžid sinise korgiga Bic pastakad, mis omas ajas omanikule vaksa jagu tähtsust juurde andsid.

Olen Piibe teatri tegemisi jälginud 2019. aastast saadik, kui Moe piiritusetehases mängiti Palmiste näidendit "Moe mees" (lavastaja Erik Ruus). Sealt edasi olen ikka püüdnud leida tee Piibe maantee läheduses asuvatesse põnevatesse mängukohtadesse, et oma silmaga näha, kuidas harrastusteater hakkab iga aastaga üha enam kasvama professionaalseks erateatriks.