Lavastaja Kertu Moppel oli Onu Bella hiilgeajal 1990. aastatel alles lapseeas ja idee teha lavastus just sellest vastuolulisest karakterist tekkis suuresti isiklikust nostalgiast.

"Minu jaoks kuidagi tema kaudu saab edasi anda seda murrangulist perioodi ja Eesti taasiseseisvumist ja esimesi lapsepõlveaastaid ja seda, mis väärtushinnangud olid siis ja kuidas me oleme sealt siia jõudnud ja mis oli siis normaalne ja mis on praegu normaalne ja mis üldse on normaalsus," selgitas Moppel.

Onu Bella, kelle repertuaaris olid lood nagu "Ma võtsin viina" ja "Minu elukaaslane on Samantha Fox", ei jätnud pea kedagi külmaks. Moppel julgustab minema lavastust vaatama ka neid, kel Onu Bella vastu suurt sümpaatiat polnud.

"Huvitav on see, et kui mingi asi tekitab sinus tugevaid tundeid nagu selles naises, kelle lavale oleme pannud, siis on alati väga huvitav küsida, et miks see tekitab minus tugevat antipaatiat ja miks ei jäta see mind ükskõikseks. Ja sellepärast just, ma arvan, oleks huvitav vaadata kõigil seda, et mis selle fenomeni taga on ja mida see ütleb minu kohta," rääkis Moppel.

"See ei ole ju saladus et kõik Bella laulud on millegi cover'id, seal ei ole ühtegi originaallaulu. Kui kuulata neid laule, siis, jah, on väga lahedaid motown'i palu, millest on ta teinud oma täiesti teistsuguseid versioone, aga on ka palu, mis on Bella versioonis palju-palju lahedamad kui originaalid, mingil kummalisel kombel. See, mida Meelis Mälgand ja kõik, kes Bellale taustu tegid omal ajal, üliväheste vahenditega toota suutsid, on minu meelest lahe," rääkis näitleja, lavastuse helikujundaja Lauri Kaldoja.