Laval: Tõnis Niinemets, Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu (EMTA), Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk, Maribel Lasn

Alustuseks ja hoiatuseks tuleks mainida, et siinne arvustaja on sündinud 21. sajandil, mistõttu puudub tal igasugune eelnev isiklik suhe ja sügavam teadmus Onu Bella isikust ja tema loomingust. Ja võib-olla ongi nii parem, kui mind ei sega mingid isiklikud taagad ja saan olla nagu puhas leht, millele Onu Bella oma lavahigise näo vajutab. Seega lähtutakse käesolevas kirjutises üldjoontes puhtalt lavastuse enda müüdiloomelisest protsessist, et konstrueerida arusaam Onu Bellast ja sellest, mida ta Eesti rahva jaoks tähendas ning üritada selle põhjal mõista Bella fenomeni. 

Noblessneri valukoja Nobeli saali sissepääsu troonis hiiglaslik Onu Bella pea väljalõige, mille suust rahvas sümboolselt sisse vooris. "Tere tulemast minu pähe," tervitas barokse baldahhiini alt klaveri taga istuv valges parukas Onu Bellat mängiv Tõnis Niinemets, taustal kõlamas Bachi prelüüd. Seda niinimetatud Bella Paradiisi, kuhu publik sattunud oli, esitati kui eelarvamustest vaba, turvalist ja erootilist kohta, kus "hargiprobleemid" lahendatud saavad. Kui Jeff Koons oleks laulja, oleks ta olnud Onu Bella. Kitš ja seks käivad neil käsikäes ja kõik selleks, et ühiskonda šokeerida, panna neid arutama selle üle, mis on sobilik ja mis mitte.

Onu Bella oli ja on müüt. Ka Kertu Moppeli lavastuses tegeletakse selle müüdi konstrueerimise ja kinnitamisega. Siin ei üritatagi avada Bella või Igor Maasiku kompleksseid sisemisi motivatsioone, ei mingit psühhoanalüütilist käsitlust, vaid fookuses on Bella kui sümbol, kui ajastu ikoon ja elav performance. Ta on lavastuses nagu messias, kes Eesti rahva oma valehäbidest vabastab. Ta esindab 1990ndate Eesti kontekstis midagi täiesti uut - vabadust olla avalikult ühenduses oma keha ja seksuaalsusega. Vabadust olla veider ja labane, ülimalt kitš, aga samas harukordselt punk, tekitades huvitava vastuolu: olla punk, olles anti-punk. 

Paradoksaalselt ei pääse me Onu Bella pähe, isegi kui lavastuse algul meile kinnitatakse, et seal me oleme. Me näeme vaid seda, mida Bella meil laseb näha. Ta muheleb, et kõik, millest räägib on tõsi, kuniks enam pole. Segadus tekkis kohati selles osas, kes siis seda lugu lõpuks jutustas? Kas tegu oli Bella enda sisekõnega, pildikestega tema peast või andis lugu edasi keegi teine? Sest läbivalt oli jutustaja rollis hoopis Bella kaaslane Malle-Hiie Kivikett. Või ehk oligi ta just Bella poolt sellesse rolli määratud omamoodi alter ego, millele viitaks ideepoolest ka nimi Malle-Hiie Kivikett, mille oli naisele andnud just Bella ise. Lõppude lõpuks kumab kõigest läbi lavastaja nägemus ja hääl, tema metaversioon Onu Bellast ning tema loost. Aga huvitav oleks teada, kas sellisena nagu lavastuses, nägi ennast teoreetiliselt siis ka Moppeli Bella või oli see oletuslik laiem ühiskondlik nägemus temast.

Lavastuse struktuur oli lihtne, etteaimatav: tähestik võeti algusest lõpuni läbi ja iga uue tähe juures projekteeriti suurelt seinale sellele vastav märksõna. See andis lavastusele sidusa struktuuri ja rütmi, mis ei lasknud lool laiali vajuda, kuna käsitleti ju ikkagi umbes kümneaastast perioodi. Iga täht avas kiht-kihilt Onu Bella lugu ja tema müütilist isikut (A)lgusest (Ü)llarini. Nii tekkisid mõtestatud episoodid, mis ühtse terviku, Onu Bella tähestiku ja tema müüdi moodustasid. Sinna vahele mahtus laulu- ja tantsunumbreid, selgitavaid monolooge, kergemaid vahesketše ja arhiivisalvestusi Bella muusikavideotest ning muudest ülesastumistest.

Lavastuses kandus tegevus pidevalt üle ka live-videoformaati, millega publik sündmustele lähemale toodi, ikoonilisse sauna ja mersusse kaasa võeti, erinevaid Bella videoid taaslavastati. See tekitas distinktiivse videoajastule omase vaibi ning lõi sideme Onu Bella loomingus tähtsal kohal olnud muusikavideotega. Seejuures oli flow lavalise tegevuse ja video vahel sujuv ning teineteist täiustav ega hakanud mingil moel segama. Ei puudunud küll ka esietendusele omased väiksemad tehnilised viperused, aga üldiselt oli asjaga väga hästi hakkama saadud.

Tulles tagasi sisulisemate küsimuste juurde, siis lisaks Onu Bellale oli see lavastus ka ajastust üldisemalt. See oli panoraam vastiseseisvunud Eestist, sellest peataoleku ajast, mil ka kultuurimaastik alles välja oli kujunemas. Seetõttu ei puudunud pikad monoloogid sellest, kuidas nõukaajal ikka midagi saada ei olnud (mis juba läbikedratud narratiivina veidi silmi pööritama paneb), kuid ka tolleaegsetest väärtustest ja tõekspidamistest. Moppel leidiski võimalusi tekitada dialoog kaasajaga, pannes näitlejad otse publiku poole pöörduma, tõstatades küsimusi soorollidest, kehalisusest, väärikast ja labasest.

Järeldus: me elame 2023. aastal justkui väga vabas ühiskonnas, kuid endiselt ütleb keegi kristlike väärtuste ja patriarhaadi eest seisev onu või tädi, nii nagu 30 aastat tagasi, et sa eksisteerid valesti ja tema teab, kuidas on sulle kõige parem. Selle peale ei ole ka 30 aastat hiljem midagi paremat öelda, kui et lähme lippame paljalt.