Jane on ühes oma arstist abikaasa Johniga sõitnud puhkama eraldatud maahäärberisse, kus tema peamiseks ülesandeks on hingata maaõhku, puhata närve, hoiduda igasugusest vaimsest tegevusest. Jane on haige, aga kehaliselt on temaga justkui kõik korras. John hoiab oma naisel kiivalt silma peal, tõlgendades sümptomeid kõige uuemate arstiteaduslike teadmiste valguses. Kõige mõistlikum oli määrata n-ö puhkamisravi, mille tulemusel on Jane suletud mõisamaja kolmandale korrusele. Seal on valgust ja õhku, tuul käib trellide vahelt läbi. Endise lastetoa seinu katab aga jõle pleekinud kollane tapeet. "Ma näen seal roomamas sadu naisi," hüüab Jane (Marian Eplik) meeleheitlikult ühes oma deliiriumihoos. 

Lavastuse vormiliselt kandvaks elemendiks kujunes videopilt, kus oli loodud pealtnäha täiesti katkematu voog eelsalvestatud ja otse jooksva videomaterjali vahel. Hea operaatoritööga (esietendusel Epp Kubu) suudeti saavutada kohati suisa filmilikku visuaalkvaliteeti, kaadrikompositsioon oli läbimõeldud, operaatori enda nähtavus andis asjale ka huvitava dokfilmiliku mõõtme. Ühelt poolt jõuab vaataja nii näitlejale hästi lähedale, kuid samas kaamera paratamatult ka loob distantsi, mistõttu ajas alati võpatama, kui näitlejad lavale ehitatud toast, kuhu vaid läbi akende sisse nägi, välja astusid. Neil hetkedel jõudis kohale arusaam, et tegu on lihast ja luust inimestega. Arvestades üldist pingelist ja veidi kõhedat meeleolu, tegi see kuidagi mõnusalt kõhu alt külmaks.

Ühelt poolt mängitigi lavastuses õudusesteetikaga, kasutati kõhedat helikujundust, loodi palavikulist õhkkonda läbi selle sama kollase tausta, kuid ka läbi Marian Epliku sunnitud naeratuste ja Johni (Lauri Kaldoja) peidetud vägivaldse manipulatsiooni ja gaslight'imise, mida ta Jane'i peal rakendas, ikka suurest armastusest. Võiski ju paista, et mees on oma tegevuses ainult hooliv ja armastav, mistõttu võis esiti tähelepanuta jääda, kuidas ta samaaegselt Jane'i enda agentsuse alla surus, lõigates ta ära maailmast, kunstist, kirjandusest, lõpuks seeläbi ka tervest mõistusest. Enda toas tegevusetult vireledes hakkas Jane kollase tapeedi jõledaid mustreid ja pleekimislaike lahti mõtestama, avastades, et tapeedi tagant tahab keegi öösiti välja pääseda.

Teiselt poolt on Moppeli "Kollane tapeet" ka ajalooline tekst, me vaatame tagasi 19. sajandi lõpu Ameerika kultuurilisele ning sotsiaalsele elule ja olule, ajale, mil teaduslik maailmapilt oli üha enam kanda kinnitamas. Tänapäevase vaataja jaoks võinuks aga sama hästi tegu olla ka endiselt keskajaga, arvestades neid mehe ja naise võimusuhteid ja vaimse tervise käsitlust, mis sealt otsa vaatasid. See kõik võis seetõttu isegi nalja teha, saalist kõlasidki mõned turtsatused selle peale, kui süüdimatu kergekäelisusega John enda naise mured tühjaks-tähjaks viipas. Aegade vahe muudab asja naljakaks, kuna see ei asu meie kontekstis, me vaatleme ju siiski distantsilt.

Saame ka aimu tollastest ravipraktikatest, mil ei eksisteerinud sellist asja nagu psühhiaatria. Siin saab teha eristuse tõve ja haiguse vahel. Kui tõbi on meditsiiniline uurimisobjekt, näiteks palavik või ajukasvaja, midagi, mida saab mõõta ja n-ö käega katsuda, siis haigust saab vaadelda hoopis puhtalt subjektiivse kogemusena, see on omamoodi sotsiaalne roll. Sa saad küll öelda, et sa oled haige või sa tunned end haigena, aga mis kasu sellest on, kui oma arsti ja samaaegselt abikaasa sõnul on sinuga kõik korras. "Need on lihtsalt tujud, su närvid," väidab John.

Psüühikahäired olid midagi, mida ei osatud mõõta, patsiendi muredele läheneti kui kehalistele nihetele, mille puhul tegeleti sümptomite leevendamisega. Omas ajas oli John haritud mees, arstiteaduse viimase sõna levitaja, ühiskonna silmis ka armastav abikaasa. Kui Johni kasuks räägib ajastukontekst ja piiratum teaduslik horisont, siis mis vabandused kehtivad meie ajas, kus on endiselt tolleaegseid kalduvusi varjatud või vähem varjatud misogüüniaks ja šovinismiks?

Mida enam Jane'i haigus süvenes, seda enam murdis lavatekst ka enda ajalistest ja looilmlikest raamidest välja. Üha enam leidis näitleja silm üles kaamera, neljas sein mõranes, kuniks purunes täielikult ja Jane'i hullus ja meeleheide said elava kehastuse Sveta Grigorjeva kujul, kes oma kelmika ja flirtiva lähenemisega lava vallutas.

Puhtalt lavastuse kontekstis võinuks ju teda tõlgendada kui mingit vaimu või tonti, mis üldise õudusesteetika võtmes oleks olnud loogiline. Kuid domineerima tõuseb just Sveta Grigorjeva iseeneses, Sveta kui tänapäevase feministliku voolu esindaja. Selles mõttes toimib ta omaette märgina, tuues läbi enda isiku kogu lavastuse temaatika dialoogi kaasajaga, esitades küsimuse, miks peavad naised endiselt kujundlikult läbi muda käpakil roomama, et kuskile jõuda, lihtsalt selleks, et siis saaks üks juhtival kohal mees talle ninnutavalt ninale vajutada ja anda mõista, et ta ei mõista maailma asjadest ikka midagi.

Sobiva hüperboolina lähevad asjad ka nugade peale, meeste maailmas ei tööta konventsionaalsed võtted, naisena pead pingutama kordi rohkem, et sind tõsiselt võetaks. Jane'is aina süvenevad hullumeelsuse episoodid saavutavad seda väljendades ka aega ja ruumi nihestavad mõõtmed, visuaalesteetika läheb muusikavideolikuks, päris maailm surub end läbi tapeedi lavale, piirid hajuvad täielikult.

Kui Grigorjeva murdis läbi neljanda seina kohe ja pauguga, mis oli muidugi äärmiselt efektne, siis sama suur lust oli jälgida, kuidas ka Epliku tegelane järk-järgult oma olemisega saali voolas. Mina uskusin. Samuti oli nauditav see pooleldi irooniline, pooleldi uskumatu toon, millega näitleja oma sisekõne väljendas, mis omakorda mehe-naise suhte ebavõrdsust ja absurdsust rõhutas. Rohkem vabadust oligi Jane'il enda sisekõnes, kuid ka seda kujundas ja piiras otseselt mehe hääl. Jane'i enda pakkumised, kuidas tal parem võiks hakata, lahterdati totrusteks, lisaks ei lubanud John tal lugeda ega pidada päevikut. Kõik naise tervenemise huvides! Lõpuks ei jäänudki Jane'il muud üle kui end ümbritseva kollase tapeedi analüüsimisse pühendada.

Kollane tapeet katab ka meie maailma seinu, maailma, mis on täis ärevust, ebakindlust, arusaamatuid sotsiaalseid konstruktsioone, kirjapanemata reegleid, traditsioone. Mustrid jooksevad vahel kokku, siis jõuavad jälle puntrasse, pleegivad vastikult kahvatuks. Keeruline on seda kõike hoomata, võib suisa hulluks minna, mistõttu tulebki pidevalt kehtivaid norme küsimuse alla seada, end ja maailma pidevalt uuesti leiutada, mitte jääda kinni piltlikkusse vangitorni. Tuleb tapeet seinalt kiskuda.

Moppeli "Kollane tapeet" on mitmeti loetav lavastus, mis ei tohiks just sel samal põhjusel ilmselt kedagi külmaks jätta. Seda võib võtta kui üleloomulike elementidega õudus- või ajastulugu, kuid saab lugeda ka sotsiaalkriitikana. Lisaks oli selles põnevust, pinget, üllatavaid vormikatsetusi ja piisavalt vaheldust, et suu ligi kahe tunni jooksul läbivalt muigel hoida. Edukalt loodi dialoog möödunud aegade ja tänapäeva vahel ning intrigeerivalt kasutati ära konkreetset inimest kui märki, läbi kelle kanda kindlat sõnumit ja sel moel otse publikuga suhelda.

Jään põnevusega ootama, mida Kertu Moppelil meile tulevikus veel varuks on.