Gilmani jutustus "Kollane tapeet" on ameerika naiskirjanduse üks esimesi tüvitekste, mida saab tõlgendada gootiliku õudusloona, mida lugedes tekivad seosed nii Poe kui Hitchcockiga. Aga seda võib vaadelda ka varajase väga jõuline feminismihäälena, mis püüab nihutada valdavalt meestekeskset vaatepunkti naiste poole, näidates kuidas suutmatus naist võrdsena käsitleda või isegi adekvaatselt näha võib võtta hullumeelse tragöödia vorme. Ning kolmandal moel loetuna kannab endas eksistentsiaalset küsimust, kui palju me lubame teistel inimestel määrata seda, millised me olema peaksime, ning kuidas enese tõe eitamine võib meid hävitada.

Lavastaja Kertu Moppelit paelus "Kollase tapeedi" juures see, et tekstis jookseb mitu paralleelset teemat, mis on väga huvitavalt esitatud. "Materjali ajaloolisus paneb aga vaataja jaoks kõik veel ka perspektiivi, huvitav on mõelda, milline oli naiste positsioon, vaimse tervise ravi olukord ja veel mõned sotsiaalsed olud aastal 1892 ning kuhu me oleme mõtlemise ja suhtumise muutumises tänaseks jõudnud ja kas peaksime neid veel muutma."

"Mind huvitab siin väga ka vaimse tervise teema. Ma vist ei tea kedagi, kes ei oleks elu jooksul midagi sellist kogenud. Me kõik oleme olnud kasvõi mingis äärmuslikus stressiseisundis. Mind väga huvitas selle teksti puhul, et miks see on ajalooline, miks me ei tahtnud seda tänasesse päeva. Mulle just meeldibki see, et me vaatame tänasest päevast seda hetke, kui see tekst kirjutati," selgitas Moppel.

Moppel avastas teksti aastaid tagasi, kui nägi selle põhjal tehtud lavastust Saksamaal. "See oli hästi filmilik, neil oli palju kaameraid, tehniliselt kohutavalt keerukas. Umbes aasta tagasi tuli see mulle meelde ja mõtlesin, et loen teksti uuesti üle. Siis mind üllatas, kui teistmoodi mõjus see tekst lugedes võrreldes lavastusega, mida ma nägin. Mind üllatas, kui modernistlik tekst see tegelikult on," rääkis Moppel.

Peaosatäitja Marian Epliku sõnul on lavastus väljakutse igas mõttes. "Väga tehniline lavastus, väga tekstimahukas, aga mingis mõttes on see väga lihtne, sest kõik ülejäänud komponendid on nii suurepärased – kogu kaameratöö, tekst. Neid toetavaid elemente on niivõrd palju," selgitas Eplik.

Lavastaja Kertu Moppel, dramaturg ja tõlkija Maria Lee Liivak, kunstnik Arthur Arula, valguskujundaja Raimond Danilov, helikujundaja Lauri Kaldoja, videokujundaja Epp Kubu, operaatorid Epp Kubu ja Sanna Rink, koreograaf Sveta Grigorjeva.

Osades Marian Eplik, Lauri Kaldoja, Kaie Mihkelson ja Sveta Grigorjeva.