Edgar Tedresaare isikunäitus "Kus on sinu punane joon?" Draakoni galeriis puudutab kaasaegsele kunstile tunnuslikult ühiskonna valupunkte, kuid lubab laieneda üldinimlikule tasandile ning osutab, et panused piiripoliitika kõrgliigas tehakse igaühe enda sees.

Punane joon – see on imaginaarne punkt, millest edasi ei minda, sest see poleks turvaline. Piir, mille ületamisega kaasnevad tagajärjed ei ole tagasipööratavad. Mõõt, millega mängimine pole sotsiaalsete normide kohaselt vastuvõetav. Hämarala, kus eksperimenteerimine nii mõnelegi sellegipoolest närvikõdi pakub. Visaku esimese kivi see, kes kunagi üle sellise piirikivi pole astunud või kasvõi kogemata sinna otsa komistanud, teadlikult või ebateadlikult. Oleme küll sotsiaalsed olendid, kuid sündides siiski suhteliselt tabula rasad, ning elureeglite selgeks õppimine on osa sotsiaalsusest ja suureks saamisest. Iseasi, kes õpitut hiljem rakendab, kes seda sihilikult ignoreerib või kes üleüldse suureks saab.

Päevapoliitilist agendat arvesse võttes on punaste joonte ignoreerimine aktuaalne riigipiiride kontekstis. Näitusesaali siseneja vaatab kõigepealt tõtt fragmendiga Eesti kaardist, mis küsib: "Kurat, miks see Peipsi on must?". Selja taha, teisele poole tänavat jääb sisenejal sel hetkel Venemaa saatkonnahoone, mis piiratud loosungitest tulvil taraga. Avamisüritusel deklameerib väljas, galeriiakna ees neljakeelne performance-trupp seosetu sõnasalati, sümboliseerides sellega suutmatust eristada pealetungivas infotulvas olulist mitteolulisest või tõde selle moonutusest.

Aknalauale laotud veiniklaaside rida kehastub omakorda punaseks jooneks kahe maailma vahel, millele lisavad groteski saatkonda valvavad politseinikud väljas ja kannatamatult veiniklaase piidlevad galeriikülastajad sees. Ning juhuslikult möödajalutav daam, kes artistide räuskamisest tardunud koera mööda tänavat edasi lohistada püüab, kuni kõrgele kunstile alla vannub; või teine, kes end etendust jäädvustava kaamerasilma vaatevälja sätib, et ka kuulsaks saada. Punased jooned joonistavad siin ennast ise suisa reaalajas ilma peaautori panuseta.

Veripunasele riigipiiripoliitikale viitab küll veel üks teos, mis kujutab Venemaa kontrollitud alasid Ukrainas, kuid muus osas muutub asi üha abstraktsemaks ja tinglikumaks, lähenedes küsimusele isiklikest ja isikutevahelistest piiridest. Tedresaare pigmenteeritud lõuendimaastike suhe inimühiskonna punaste joontega meenutab Houellebecqi "Kaardi ja territooriumi" vahelist suhet: need ei ole üks ja seesama, kuigi esimene peegeldab teist, piltlikustab selle.

Prantsuse kirjandusklassiku peategelane, kunstnik Jed fotografeerib teede atlast ning leiab, et see on huvitavam kui reaalsed alad, millel orienteerumiseks see on mõeldud. Kaardid on tingmärke nii tihedalt täis, et tekib illusioon, justkui nende vahel polekski reaalses suurusskaalas mõõtmatut tühjust ja tupikteid. Illusioon, justkui elu olekski lõbusõit ühest punktist järgmisse mööda peegelsiledat asfalti, mitte aga olelusvõitlus sotsiaalses džunglis või orienteerumine kõledas kõrbes, kus ainsaks teeviidaks võib osutada vaid hinge pime öö.

Houellebecqi tippteos räägib vananemisest, isa ja poja vahelisest suhtest, tegelikkuse kujutamisest läbi kunsti ja sotsiaalselt aktsepteeritud käitumisreeglitest. Kaks viimast taotlust on tinglikult kohal ka Tedresaare näitusel ning abstrahheerituse tase on võrdväärne. Autor ei kirjuta ette, kuidas olla ja elada, vaid viskab kõigest kinda. Küsides, kus on vaataja enda punane joon, siseneb ta selgelt kaardistamata territooriumile, paktidega reguleerimata eikellegimaale. Jutt on igaühe isiklikest, sisemistest ja välimistest piiridest sotsiaalsetes situatsioonides ja moraalsetes dilemmades, kus oma eesmärkid saavutamiseks ja vajaduste rahuldamiseks vajame midagi teistelt või vähemalt peame nende huvidega arvestama.

Sellise, personaalse ja privaatse piiripoliitika võib laias laastus jaotada kolmeks rakendusaktiks. Esiteks teiste seatud piiride nihutamine – kui kaugele mul lastakse minna? Teiseks iseenda piiride seadmine – kui kaugele mina lasen teistel minna, kui lähedale endale tulla? Ja viimaks iseenda piiride nihutamine – millised mööndusi ma olen valmis tegema, et sobituda teiste piiridega? Kas tegu on kompromissi või kauplemisega? Küünilisemad ja/või mänguhimulisemad isikud võivad isegi omavahel kokku leppida, et neil on voli teineteise piire kombata kaugemale kui see keskmiselt talutav oleks, kuid seada samas kokkuleppele teatud tingimused, vajutada sellele vandeseltslaslik pitser, mis on puutumatu ja püha.

"Vahel pakub elu sulle mingi võimaluse, kuid kui oled liiga arg või otsustusvõimetu, et seda taibata, võtab elu oma pakkumise tagasi. See on hetk, et midagi ära teha, saada ehk isegi õnnelikuks, ja see kestab mõne päeva, nädala või kuu," reflekteerib kaardikunstnik Jed. "See juhtub vaid korra, ja kui sa hiljem selle juurde tagasi tahad tulla, on see pea võimatu. Enam pole kohta innule, usule ega lootusele, ainus, mis jääb, on õrn alistumine, kurb kahetsus, kasutu aimdus, et midagi oli õhus, midagi oleks võinud juhtuda."

Seegi tõdemus on omamoodi point of no return – ka mitte midagi tehes võib ületada piiri, kust tagasi ei tulda, ja ehitada enda taha seina, millest läbi järele ei minda. Punane joon ei funktsioneeri siin mitte tervisliku enesekehtestamise vahendina, vaid ultrapreventiivse okastraataiana, mille mahakiskumisest – kui see ühel päeval juba vältimatu on – saab masohhistlik veretöö.

Lõhenemine ja lappimine on see, mis sellisel kodusõjatandril ajuvallikäärude vahel siis piltlikult toimub. Midagi analoogset näib lahti rulluvat Tedresaare pisematel kangasmaastikel, mille kärisevad servad on püüdlikult kokku tõmmatud, kus tühimikke ületavad traagelniidid pole mitte eraldavad, vaid pigem ühendavad. Või näituse viimane suursugune teos, mille pealkiri "Bipolaarsus" viitab nii laiemalt vastanduvatele poolustele kui kitsamalt kahe äärmuse vahel pendeldavale meeleoluhäirele. Siin stseenis kangas siiski ei kärise, nii must masendus kui helge eufooria on viisakalt ja korrektselt kokku volditud – olukord on kontrolli all. Kuid kolmanda elemendi ehk punase niidi paiknemine näib viitavat, et joont nende pooluste vahele polegi võimalik tõmmata. Niit ei eralda neid, vaid kulgeb neist risti üle, laulatab nad ühte, õnnes ja õnnetuses, rahus ja rahutuses, ilus ja inetuses.

Ah et kus on sinu punane joon? Aga mis siis, kui seda polegi? Holistlikus maailmapildis, kus kõik on kõigega üks ja kõik, mis teed teistele, teed ühtlasi iseendale, seda joont tõesti ilmselt polekski vaja. Ainus, mis sellel pildil valesti on, on fakt, et see on samasugune illusioon nagu Jedi arusaam kaardi kõikvõimsusest. Nii nagu Houellebecqi loo moraali võib kokku võtta tõdemusega, et liigne sõltumine kaardist kahandab oskust orienteeruda reaalsel territooriumil, on Tedresaar olnud ettenägelik ning pannud vastutuse punase joone seadmisest igaühe enda õlule. Eelnev tõlgendus on vaid üks võimalikest variantidest selle ülesande lahendamisel.