Teosed koosnevad värvilistest ja osalt narmendavate servadega palakatest. Lapid ei ole lihtsalt katsukast saadud, vaid hoolega valitud faktuuriga, värvitud, nüansseeritud ja kõrvutatud sellise maitsekuse  ja harmooniatundega, mida näeb tänapäeva näitustel harva. Kangaste olek on erinev, enamasti on need võimalikult siledaks triigitud, teinekord aga volditud, lainetavad, puhevil, nööride ja niitidega  ühendatud ning kohati on näha mitu kihti. Tekstiilid on kaetud abstraktsete  akvarellilikult pehmete  maalingutega. Näiliselt lihtsakoelistesse teostesse süvenedes hoomad leidlikkust, kannatlikkust ja meisterlikkust. Ning aadet. Tekib suur lugupidamine autori vastu.

Teoste pealkirjadeks on ainult koordinaadid, pikkus- ja laiuskraadid, mis  tähistavad kohta kusagil maailmas, kus on midagi olulist toimumas. Mina ei ole geograaf ja palusin autorilt abi. Selgub, et autoril on olemas veel salapealkirjad ning droonifotod.

Peasaal käsitleb maavarade kaevamise ja pumpamise teemat. Tema monumentaalsed täiesti ühevärvilised lõuendid on saanud üle Eesti kuulsaks. Üleni must teos koordinaatide "57°18'26.21"N, 111°34'9.23"W" all kujutab nafta puurimisega seotud maa-ala Kanadas. Must on seega nafta metafoor. Aga võib mõelda ka kogu Kanadat tulevikus, sest salapealkiri on "Kanada. Naftaliivad". 

Kõrval olevas teoses "70°15'18.53"N, 148°20'37.43"W" (Alaska) on kunstnik lisanud ähvardava musta, sest planeeritakse nafta pumpamist. Väga huvitavasse kunstilisse vormi on valatud pruunsöe kaevamine Lääne-Saksamaal Immerathi külas ("50°54'10.42"N,  6°32'29.17"E"). Droonifotolt selgub, et reostunud maastik ongi selline.

Maarja Pärtna kirjutas: "350 miljonit aastat tagasi olin ma soine mets. Õhk oli palav ja niiske, maailm noorem ja metsikum. Neelasin sammalde, osjade ja sõnajalgadena januselt päikesevalgust ning kui ma surin, sai minust tihe turbakiht."

Koordinaatide "23°32'34.04"S, 68°23'5.02"W" piirkonnas Tšiilis kaevatakse liitiumit. Pärtna kirjutas, et võtad taskust telefoni ja pildistad maali, millel on pikad helesinised ristkülikud. "Olen rohepöörde keerdsõlm, elektrit talletav metall ja sellel pildil eraldab päike mind aegamisi veest Tšiili soolatasandikule kaevatud basseinides."

Austraalias kaevatakse alumiiniumi ("32°38'8.36"S,  115°55'40.40"E"). "Olen su linnakorteris nii tavaline, et sa ei märkagi mind. Minust on tehtud kausid, lusikad, potid ja praepannid. Õllepurgid, postkastid, pildiraamid ja foolium," kirjutas Pärtna.

Brasiilias kaevatakse rauda ("6°3'14.83"S  50°10'39.30"W"). "Elan su luuüdis, maksas ja punastes verelibledes, annan sulle seestpoolt kuju ning kui mind pole piisavalt, kahvatud ja vajud kokku nagu tühi viljakott. Sellest ajast peale, kui õppisid minust valmistama tööriistu ja relvi, on sul ajastust ajastusse süvenev aneemia," kirjutas Pärtna.

Vasakpoolne tuba tegeleb linnade, ülerahvastatuse ja söögipuudusega.  Koordinaatide "39°54'57.08"N, 116°23'27.25"E" all asub 22 miljoni suuruse elanikkonnaga Peking, mida on edasi antud määrdunud halliga, siit-sealt paistab välja puitkarkass ning koguni galerii sein. Selle keskel on aga ootamatult ilus  abstraktne maal, mis kujutab 1406–1420 aastal ehitatud ja praegu maailma suurimat vanade puitehitiste kompleksi uhkete paleede, aedadega jm, n-ö keelatud linn. See on andekas käsitlus loodussõbraliku vana ja tänapäeva trööstitu suurlinna vastuolust.

Pärtna kirjutas: "Kõik voolab minusse kokku veoautode, laevade ja lennukitega. Riis ja nisu põldudelt, kalad ja krabid ookeanist, puuviljad istandustest, loomaliha lautadest ja tapamajadest. Neelan suutäite kaupa alla maailma: olen pidulaud, kus süües kasvab isu."

Parempoole ruum keskendub pagulastele ja loodusele. Üleni valge volditud kangas märgistab Gröönimaad. Väga ilusa konfiguratsiooniga mustvalge maal "Põhjanael" kõneleb tegelikult igijää sulamisest, võib-olla suurimast kliimakatastroofist. Väga võimsalt on pagulased ja kõrbestumine kokku pandud "Vahemeres" – üksik figuur kollaste liivaväljade vahel. Maal on ainult sinistes ja kollastes värvides (35°0'28.19"N,  16°49'50.08"E).

Ruumi keskel põrandal on Sten Saaritsa videoinstallatsioon "Korduvad tasapinnad" (2019).

Lõpetan Margit Lõhmuse sõnadega:

Miljoneid aastaid tagasi hõljusid ookeanides ja madalates meredes vetikad, taimed ja plankton. Need organismid vajusid veekogude põhja ja neist said

golfipallid, sinised püksid,

Araabia Ühendemiraadid, Ukraina sõda, 9/11, Nigeeria vaesus,

reisid teisele poole maakera, hotellitoad, padjad, tekid,

tualettpoti kaaned, laevad, spordijalatsid