Näitusel osaleb 108 kunstnikku:

Maire Aarsalu, Indrek Aavik, Marina Aleksejeva, Peeter Allik (1966-2019), Piibe Arrak, Jaanus Eensalu, Hillar Ehaste, Harta Ehelaid, Ivar Feldmann, Niina Freiberg, Evi Gailit, Albert Gulk, Lemme Haldre, Reet Heinla, Mirjam Hinn, Õie Holm, Eero Ijavoinen, Pille Johanson, Piret Jürgenson, Siiri Jüris, Kairo, Kalli Kalde, Paavo Kangur, Saskia Kasemaa (1945–2019), Markus Kasemaa, Jüri Kask, Olesja Katšanovskaja-Münd, Aita Keerberg, Jaak Kikas, Esti Kittus, Kiwa, Veiko Klemmer, Katrina Kolk, Liive Koppel, Ilmar Kruusamäe, Eve Kruuse, Ülo Kunks, Artur Kuus, Väino Kõrts, Koidu Laur, Heikki Leis, Tea Lemberpuu, Mati Leppik, Jane Liiv, Malle London, Jaan Luik, Katrin Maask, Elina Madal, Lea Malin, Margus Meinart, Elo-Mai Mikelsaar, Monica del Norte, Kristel Mägedi, Katariin Mudist, Kalle Mälberg, Maarit Mälgi, Lauri Mällo, Meiu Münt, Navitrolla, Marge Nelk, Mall Nukke, Kaire Nurk, Eva Elise Oll, Taavi Oolberg, Tõnis Paberit, Priit Pangsepp, Andrus Peegel, Per William Petersen, Sirje Petersen, Sirje Piir, Pornyx, Enn Põldroos, Märt Rannast, Krista Roosi, Rait Rosin, Martti Ruus, Ahti Seppet, Kristel Sergo, Regina-Mareta Soonsein, Karin Strohm, Dariya Subbotkina, Maret Suurmets Kuura, Robert Suvi, Kaie Šestakova-Karu, Hando Tamm, Endel Taniloo (1923–2019), Edgar Tedresaar, Urmo Teekivi, Enn Tegova, Are Tralla, Külli Trummal, Mart Trummal, Silja Truus, Heli Tuksam, Alar Tuul, Maris Tuuling, Evi Tuvikene, Mati Uprus, Marti Urb, Rein Urbel, Ene Ustav, Martin Vaher, Tuuli Vahesaar, Silver Vahtre, Eneli Valge, Üllar Varik, Anne Vasar, Marju Villem, Edward von Lõngus, Danel Ülper.

Aastalõpunäituste kujundamisel on oma ajalugu. Algselt otsustas kunstnike liidu juhatus, kes kujundab ja kes on žüriis. Aastatel 2009-2016 oli kujundaja otsimine galeristi ülesanne. Sellest ajast saadik on kujundaja ka žürii rollis. Alates 2017 valib üldkogu kujundaja konkursi alusel.

Üks esimesi muljetavaldamaid oli 2009. aastal Kiwa oma, millele järgnesid teisedki omamoodi põnevad. Seekordse konkursi võitis Martti Ruusi ettepanek mitte ehitada vaheseinu, vaid rõhutada uhkeid kaugvaateid. Viimased õnnestuvad paremini suuremate taiestega ja seetõttu ta soovitas kunstnikel maalida teosed, mille üks külg oleks vähemalt meeter pikk.

Nii võtab meid peasaalis vastu pikk kunstisein 18 suure maaliga nii, et naabrid toetavad, mitte ei tapa üksteist. Silmapaistvaim on Albert Gulgi ja Evi Gailiti koostöö. Gulgi teemakohases kompositsioonis on ta seekord fantaasia rakendanud peast väljakasvavatesse sõnajalgadesse. Uut kunstilist kvaliteeti ja käsitluslaadi märgistab harmooniline koloriit ja pisidetailide asendamine suuremate vormidega. Pildis on hingamisruumi ja seda lisab veelgi Evi Gailiti maal "Mind pole!" oma avara kollase väljaga.

Teisena püüab pilku Markus Kasemaa meisterlik teos "Üks". Ringjaist laineist eralduvad realistlikumad ja vaeva nõudvamad detailid, kuid ometi oleks kogu kompositsioon justkui ühe hingetõmbega lõuendile kantud.

Kõige kardinaaalsem muutuja on Meiu Münt maaliga "Kärol.A.D", kus tema varasemast kunstist on üle võetud ainult ema ja lapse teema. Ruumilisus on asendunud pinnalisusega ja dramaatiliselt mõjunud musta, punase ja helehalli koloridi asemel valitseb rõõmsate värvilaikudega rikastatud türkiissinine. Uus on ka joonlaua ja sirkli kasutamine. Poolringikujulist seelikuosa võib võtta maakera sümbolina ja see lisab veelgi optimismi.

Mündi punaste joontega on sobitatud Ilmar Kruusamäe ebaõnnestunud nali. Ta on trips-traps-trulli joonestikku kirjutanud "TARTU2024" ja teos kannab peakirja "Mäng, kus pole võitjaid".

Kõrvalolevad Mall Nukke klassitsistlikus stiilis tumedad teosed seostuvad Mündi maalil oleva musta taustaga. Nukke teostes toimub mäng ajaga. Teoses "Kunstnik ja modell I" kujutab Nukke iseenast 1995. aastal maalimas "Koitu & Hämarikku" ja teoses "Kunstnik ja modell II" oma tütart  Regina-Mareta Soonseina modelli linooli lõikamas. Tütar on sama vana, kui tema 1995. Jaak Kikase "Kõrvits" ja "Porgandid" seostuvad Nukke maalidega läbi värvi ja vormi.

Ruumi vasakul pool on Vabbe preemia laureaadi Heikki Leisi ja Alar Tuule ning Enn Põldroosi mõtlemapanevad teosed. Põldroosi kunstis on kohe ära tuntavad virtuooslikult visandatud käed ja jalad, mis paiskuvad välja ebamäärastest värvipuntratest. Nende vahel olev konn, tühi konservikarp ja joonia samba kapiteel on märgilise tähendusega ja pealkirja "Nii palju valgust" võib tõlgendada ka kui liiga palju valgust. Põldroosi teosega astub dialoogi Alar Tuule "Täna tuleb hea päev".  

Parempoolse toa keskmeks on Sirje Peterseni subtiilne maal "Olla". Kaire Nurga teoses "Kreeklanna & Roomlane" on profiilid seevastu ägedalt maalitud.

Vasakus ruumis on kaugvaatesse sätitud ka täiesti sobiv grupp, mis koosneb Tea Lemberpuu ja Are Tralla maalidest ning Tõnis Paberiti installatsioonist "Isa purskkaev, ema loomaarstiriistad". 2. jaanuaril toodi juurde Tuuli Vahesaare rõngas. Väga omapärast kunsti on hakanud looma Hando Tamm. Ta kasutab ainult musta akrüüli, seekord erandlkult ka veidi tumepunast, ja ometi tema maastikud väga tundlikud.

Esimese korruse galeriid

Väikese galerii paremal seinal näeme Liive Koppeli, Piret Jürgensoni ja Hillar Ehaste kolme suurt maastikku, mis meenutavad kunagiste pallaslaste Lõuna-Eesti loodusvaateid. Need annavad meeleolu kogu ruumile. Vastasseinas olevad Maris Tuulingu temale isikupärases lillat armastavas koloriidis figuuriga maastikud mõjuvad värskelt. Nende kõrval näeme buketti, mis koosneb Krista Roosi poolt maalitud kuuest maastikuvaatest minu venna kodusaare Hiiumaa eri nurkadest.

Monumentaalgalerii väärib nime. Perspektiivivigade ja muude naivismi eripäradega Kairo maal on vist läbi aega suurim Tartu kunsti aastanäitustel. See kujutab armast perekondlikku idülli stiilse pealkirjaga "Pereportree 128 maasikaga"

Ülejäänud ekspositsioon on tõsisem. Dramaatiline pinge algab Regina-Mareta Soonseina juugendlikust linoollõikest "Paine 1",  Siiri Jürise "Puude" on mõjuvalt jube ja Edgar Tedresaare ning Edward von Lõnguse on loonud keskkonnateemalise "Nafta". Pinget tõstab selle ees oleva Ivar Feldmani skulptuur "Trio". Marina Aleksejeva on joonistuses "Kord ja kaos" kujutanud antud teemat ühtaegu romantiliselt ja kurjakuulutavalt.

Saskia Kasemaa (1945-2019),  Endel Taniloo (1923-2019), Peeter Allik (1966 -2019)

Peeter Talvistu algatusel mälestab Tartu kunstnike liit juba mõned aastad hiljuti lahkunud kunstnikke sellisel viisil, et paneb aastalõpunäitustele välja kaks nende teost, üks soovitavalt autoportree.

Ruus on leidnud neile imelised kohad ja sobivad kaaslased. Kasemaa ja Taniloo väljapanekud on ruumi paremal poolel ja nende vahel seisab Peterseni leinav naine "Olla".  Ülejäänud ekspositsiooniga ühendab neid kollane värv.  Vasakult pool on Endel Taniloo "Emarõõmu" kõrval Jüri Kase "Punane kukk Notre Dame harjal" ja paremal pool Saskia Kasemaa "Kompositsooni" kõrval Jaak Kikase "Kõrvits".

2. jaanuaril tabasin Ruusi rassimas ja ruumi tegemas 31. detsembril lahkunud Peeter Alliku teostele "Ja veelkord kunst" ja "Kapitalismi kriitika". Neis kahes saavad kokku Alliku lemmikteemad ja seda muidugi absurdsel viisil. Esimeses maalis näeme ühte kutti, kel on seljas punase-roheliserombilise mustriga seelik, väga sarnane minu noorepõlve omale, paremal pool seisab pesuväel naine ja keskel koopia Alliku enda linoollõikest. Kapitalismi kritiseerib kunstnik kilesse pakitud peenleiva abil.

Kunagi olevat Elmar Kits läinud Volga restorani ja kogu seltskonnale deklameerinud: "Volga kõrts on palju võitnud, Elmar Kits on sisse sõitnud". Need sõnad olevat ta ka öelnud Moskvasse saabudes. Kui Kits suri, tuli kunstimuuseumi direktor Vaike Tiik kohvilauda ja parafraseeris samu riime, alustades: "Tartu linn on palju kaotand..."

See lugu inspireeris Mercat kirjutama oma pühendust Peeter Allikule (3. jaanuar kell 20.19):

Tartu kunst on palju kaotand -

Allik tiiwad lakja laotand.

Nüüd teeb Kursi koolkonda

keset paradiisi ta.

Luusib mööda pilweweeri,

maalib neid seal ääri-weeri.

Tartu kunstiäituste kujundustest eraldub kaks peasuunda. Arhitekt Leo Lapin ja sisearhitekt Martti Ruus püüdlesid rahu ja harmoonia poole, Mall Nukke ja Eike Eplik eelistasid vaheseinte abil dialooge kombineerida.

Tartu kunstimaja on ammu jäänud kitsaks aasta suurima kunstisündmuse jaoks. Praegu suutis Ruus mahutada töid ainult 108 kunstnikult, jättes kõrvale umbes 25 autorit. Soovitan kunstimuuseumil Tartu kunstnikud enda majja kutsuda (muuseum on Tartu kunstnike poolt). Aastatel 1955 -1991 toimusidki seal aastanäitused, KL poolt oli kujundaja ja žürii, TKM poolt trükis. Viltuses majas on kolme korruse peale 13 ruumi. Küll Ruus oleks seal saanud möllata võimsaid kaugvaateid luues! No oleks see vast kunstisündmus!