No on see alles isevärki näitus!

Esimene mulje näitusest "Umbluu. Aeg ja ruum" on segadustekitav, arusaamatu, jahmatav. See võib olla põhjus, miks Vello Vinna kunsti iseloomustatakse sõnaga "psühhedeelne".

Võtame asja rahulikumalt ja uurime esmalt, mida kunstnik täpselt kujutab, missugused motiivid kooruvad välja nendest detailikuhjadest. Kõige enam korduvad kell, ratas, helikopter, öökull ja muud linnud, linnutiivad, vähk, kilpkonn, tigu, mitmesugused roomajad ning putukad. Kuid kõik nad on moonutatud, täiendatud. Midagi on ära jäetud, midagi võõrast on juurde lisatud – autori kujutlusvõime on enneolematu. Mida aga ei ole, need on inimesed ja õhk. See on Vinna ainulaadne fantaasiamaailm.

See pöörane fantaasia on samas väga korrastatud, Vinna teosed on üles ehitatud ranges peegelsümmeetrias. Seega autor kontrollib ennast. Vinn ei naudi pelgalt oma käeosavust, vaid tal on ka sõnum, on mõte, paralleelid ja vastandused.

Teoses "Kiivrid" näeme peegelpildis kahte Colosseumi, mille välisseinad on muutunud vanglaks. Nende vahel on kilpkonn, kelle kilbiks on pisikesed kilpkonnakesed. Ja oh õudust! Nende kilpidest moodustub kiiver! Nii on teosesse kavalalt peidetud probleemid kultuuriväärtuste hävitamisest või teisenemisest, sõjast ja ajast laiemas filosoofilises käsitluses.

Teos "Raketid" käsitleb samu teemasid. Pisa torni romaani stiilis kaarestik on muutunud teoks ja seda valvavad sellesama kaarestiku abil üles ehitatud raketid.

Teoses "Suvi. 1973" on kunstnik käsitlenud aja ja kiiruse teemat. Näituse külastaja Tarmo arvas ära tundvat vihje Leonardo da Vinci. Pildi alumine osa on kaetud lepatriinudega, sest sel aastal oli neid palju, mida minagi mäletan. Kiwa tegi digitehnikas koopia, trükkis rohelisele kangale ja valgustas tagantpoolt, et teos hakkaks läbi kumama.

Kiwa ja Pervik

Vello Vinn on inspireerinud paljusid eesti loomeisikuid. Tema kunstist on kirjutanud Jüri Hain, Mai Levin, Ilmar Laaban, Ants Juske, Andreas Trossek, Raivo Kelomees, Hanno Soans ja ka Kiwa.

Tartu kunstimajas näeme, mida hullu on Vinn teinud Kiwaga. Kiwa esimene kohtumine Vello Vinna loominguga toimus lapsepõlves Aino Perviku raamatu "Umbluu" (1980) kaudu.

Tsitaat raamatu esimesest loost: "Ükskord hakkas see soss-sepp maja ehitama. Kutsus teised sepad appi. Müürid ladus kingsepp, seinad raius püttsepp, uksed meisterdas sadulsepp, ahju tegi kellassepp, pliidi müüris kullasepp. Aga katuse jaoks päris seppa ei leitudki. Katuse pani peale rätsep. No tuli sellest alles maja!"

Mis rolli Kiwa endale selle näituse ehitamisel võttis? Mitmeid Vinna teoseid näeme läbi Kiwa uustõlgenduste. Peasaalis on kaks maast laeni ulatuvat stendi, mis on Vinna stiilis üleni täidetud Umbluu raamatu esimese ja viimase illustratsiooni suurendatud koopiatega.

Kõige otsesemalt käsitleb autor aja teemat ofordis "Kellaeg". Kümned eri välimusega käekellad embavad sambaid, mis muidugi on erilised nagu kõik Vinna loomingus. Neil on uksed st neisse saab siseneda ja kapiteelid on justkui taimedest koosnevad lehvikud.

Näituse peategelane on "Aeg I (Sarjast Tiivad)". Esiplaanil on täpses joonperspektiivis kaugusesse suunduvad tühjad rongivagunite read vaheldumisi kilpkonnaridadega. Teost on Kiwa võimsalt suurendanud ja graveeritud kella asemele pannud päris kella. Aga vinnalikult siiski mitte õigesti – numbrid ja seierid on tagurpidi ning viimased tohutu kiired. Mehehääl loeb tik-taak, mitte tik-tak. Näituse külastaja Tarmo näeb siin vihjet Einsteini relatiivsusteooriale, mina lihtsalt lõbusat absurdi.

Vinna loomingus on peale aja oluline ka ruum. Kord on need väga täpsed ja kord on ta sellega mänginud. Kiwa on andnud siia oma panuse. Ta on näiteks asetanud kaks pilti nii kõrgele, et nende juurde peab mööda treppi ronima. Ka Vinna loomingus näeme trepimotiivi. Vasakpoolses ruumis on kolmest pildist "Käed" tehtud paberskulptuurid. Parempoolses toas on ta kaks oforti muutnud kolmemõõtmelisteks ja ühe graveerinud klaastahukasse. Meeldetuletuseks, et Vinn on tegelikult klaasikunstnik. Jah, Kiwa ja Vinna vaimumaailmas on palju ühist.

Ei saa nõus olla näituse saatetekstiga, kus Vinna graafika väidetakse olevat psühhedeelne, mis tähendab psüühikat mõjutavate ainete kasutamist. Kunstnik on neid graafilisi lehti luues olnud täie, koguni väga täie mõistuse juures. Tõsised, koguni apokalüptilised teemad on vürtsitatud iroonia ja huumoriga, ikka ning jälle vinti üles keerates ja vaatajaga mängides. Ning seda kõike suurepärases kunstilises vormis.