Suurenenud huvi tähendab aga tihti seda, et ka vähem teadlikumad inimesed osalevad aktiivselt arutelus, mistõttu võib levida liialt pealiskaudne arusaam linnaruumi toimimise põhimõtetest ning nende kujunemisest, mis on tekkinud vaid mõne aktuaalse ettevõtmise põhjal. Soov oma sõna sekka öelda on tegelikult loomulik, sest tegemist on alaga, mis puudutab kõiki linnaelanikke ning just nende vajadustele vastava linnaruumi kujundamine on planeerimise peamine eesmärk. Linnaruumi edendamiseks on viimasel ajal ette võetud üha rohkem kogukonda kaasavaid lühiajalisi projekte, mis võimaldavad uudseid ideid katsetada. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala esmakursuslastena oleme saanud põneva sissevaate, panustades, kas otseselt või kaudselt algusest lõpuni ühe säärase ehitise loomisesse.

Leides end jalutamas Tartus Emajõe-äärses Ülejõe pargis, võib nüüdsest teele sattuda kõrgete betoonpostide otsa toetuv puitsõrestik. Tee keskele asetatud kolm sammast paiknevad lineaarselt, jätkates visuaalselt teekonda üle kuulsa kaarsilla. Kuue meetri kõrgusele paigutatud puitprusside vahele on peitunud pesad, kust võib aeg-ajalt näha läbi lendamas mitmesuguseid linnalinde, kelle uhiuus elukoht pakub ka öösel mööduvatele inimestele põnevat valgusmängu. Tegemist on parki läbiva Raatuse tänaval asetseva varjualusega "Linnutee", mis on loodud Eesti Kunstiakadeemia tudengite poolt. 

Igal aastal antakse värsketele arhitektuuritudengitele ülesanne luua inimmõõtmeist lähtuv varjualune. Seekord Tartu linna poolt valituks osutunud vormi puhul on tegemist üsnagi tähelepanutõmbava ning tavapärasest teistsugust kohalikku kogukonda – Ülejõe pargi linde – arvestava objektiga, mis ei ole erinevalt eelnevate aastate projektidest ainult inimeste jaoks interaktiivne. Selline valik pani meid mõtlema, millisel määral on linnaruumiloome põhimõtted muutumas, ja arutlema selle üle, kuidas eelnevad ideestikud mõjutavad praeguseid otsuseid.

Inimesteta Tartu

Tartu, mis on tuntud rikka kultuurielu poolest ning mis meelitab ülikoolilinnana igal aastal sadu uusi tudengeid, läheneb linnaruumi kujundamisele paljude kaasavate programmide kaudu. Nendest tuntuim Autovabaduse puiestee aktiveerib igal suvel südalinna kontsertide ja inimsõbralike disainilahendustega. Sellistest ettevõtmistest hoolimata on linn laiali valgumise protsessis: vastupidiselt Tallinnale on linna keskuses elavate inimeste arv aina kahanemas. Kinnisvaraarendajatele seatud kesklinnapõhised piirangud suunavad neid keskenduma linna äärealadele, kuhu kujundatakse masstoodanguna ühetaolisi eeslinnu.

Paljude inimeste jaoks on seal elamine loogiline valik, mis võimaldab omada oma kodu, mida linna keskuses enamus endale lubada ei saaks. Sealsed eramud pakuvad küll elanikele palju privaatsust ja ruumi, kuid rikuvad pikas perspektiivis linna ning eriti avaliku linnaruumi tervist. Näiteks 2001. aastal loodud luksuslikku eluviisi kubav Kvissentali kvartal koosneb peaaegu sajast eraldiseisvast majapidamisest. Annika Väiko 2013. aasta Tartu Ülikooli magistritöö "Kvissentali elamurajoon" põhjal rahuldab elukeskkond paljude elanike sõnul nende mugavusvajadused, kuid tööle, poodi ja kooli liigutakse peamiselt autoga. Samuti koosneb kvartal suures osas ühetaolistest valgetest kuubikutest, mida ehitatakse samadele planeerimispõhimõtetele tuginevalt aina juurde, kuid mille arhitektuurne väärtus on nullilähedane. 

Elamurajoone igapäevaselt kasutatavatest teenustest eraldades suureneb aegamisi ka sotsiaalne kihistumine, sest sarnaste võimalustega inimesed koonduvad samadesse kohtadesse elama. Eesti-siseseks paralleeliks võib tuua näiteks Tallinna-lähedased Laagri ja Viimsi alevikud, mille keskmine elanik on sotsiaalselt paremas seisundis ning jõukam kui näiteks keskmine Mustamäe elanik. Lisaks autostumise suurenemisele väheneb eeslinnade populaarsuse kasvuga ka elurikkus ning linnaruumi mitmekesisus, sest ritta seatud hooldatud aedadega majade vahel ei nähta metsikusel enamasti piisavat väärtust. 

Linnakeskuste jätkusuutlikkuse tagamiseks ning linnade tõhusaks tihenemiseks on vaja, et loodav elukeskkond oleks mugav ning kõigi elanike vajadustega arvestav. Tihedate suurlinnade jaoks on üks suurimaid probleeme just inimsõbraliku ning inklusiivse linnaruumi kujundamine, mille saavutamiseks on eelnevate sajandite jooksul kasutatud mitmeid erinevaid lähenemisi. Enamus neist on siiski vähemalt mõnes mainitud aspektis puudulikud, tuginedes liialt piiritletud põhimõtetele ning suutmata ette näha võimalikke probleeme. Elades inimtihedas linnaruumis peab inimene hakkama saama nii liikluses orienteerumise, vähendatud privaatsuse kui ka konkurentsitihedalt turult majutuse leidmisega, mistõttu eelistavadki mitmed inimesed just rahulikumat linnaäärt madalama elukvaliteediga kesklinna asemel.

Sel aastal ehitatud varjualune toob esile, et lisaks juba varasemalt arvesse võetud probleemidele tuleb mõelda ka muu elusloodusega kooseksisteerimise aspektile: tihe linn ei tohiks olla loodud vaid inimesi silmas pidades, vaid peab pakkuma sobivat elukeskkonda ka muudele liikidele. Just selle projekti teostusetappi jõudmine viitab, et lisaks inimese heaolu garanteerimisele on hakatud linnaruumi kujundamisel tähelepanu pöörama ka muudele aspektidele, sealhulgas teiste linnaruumi kasutajate vajadustele.

Lõputud uued lahendused

Akadeemilises keskkonnas ja arhitektuuri teoorias on juba pikemat aega näha, et toimumas on muutus arhitektuuriloomise põhimõtetes. Tegeletakse erinevate teemadega alates sotsiaalsest segregeerumisest, valglinnastumisest, ressursside priiskavast kasutamisest kuni elamukriisini. Otsitakse lahendusi probleemidele, mille on endaga kaasa toonud eelnevad linnaplaneerimise suunad ja üleüldine inimkeskne ja majandusprogressile suunatud mõtlemine. Samal ajal kerkivad äärelinnadesse uued elamurajoonid ning sealsed põllumaad täidetakse monotoonsete asulatega. Ühiskond on pendli kõikudes jõudnud tagasi soovini olla loodusele lähemal, mida taotles 20. sajandi alguses juba Ebenezer Howardi aedlinnade utoopia. 

Howardi idee üritas lahendada industriaalse revolutsiooniga kaasnenud massilise linnastumisega tekkinud probleeme. Kõikide uute tööliste majutamiseks algatati kiire reguleerimata ehitus, mis põhines võimalikult odavatel materjalidel. Ühes ruumis võis elada mitu pere korraga. Linn oli saastunud ja umbne. Samal ajal oli looduslähedust pakkuvates maapiirkondades puudu töökohtadest ja võimalustest sotsialiseeruda. Aedlinna eesmärk oli pakkuda värsket õhku ja madalat üüri ühes linna pakutavate töövõimalustega. Utopistlikud linnad koosnesid industriaalsest keskusest, mille ümber olid väikesed isemajandavad kommuunid ehk aedlinnad, mida ümbritsesid rohealad. Kommuunid olid omavahel ning ka linnakeskusega ühendatud ühistranspordi kaudu. Teooriale vaatamata lähtuti linnade ehituses siiski suurima majandusliku kasumi saavutamisest, millle tulemusel kasvasid algselt aedlinnadeks projekteeritud linnad välja kogukondlikest mõõtmetest ning lubatud rohelus taandati minimaalsete mõõtmeteni, et mahutada rohkem inimesi. Selle tulemusel viis unistus maaelu roheluse ja linnatööstuse liitmisest vaid ühetüüpiliste äärelinnade tekkeni, kus valitses elurikkuse kõrb. 

Kõikumise teises otsas on modernismi poolt välja pakutud kõrge elamistihedusega kortermajade plokid. Aedlinnade liigne maakasutus asendati vertikaalsete küladega, et majade ümber tekiks rohkem võimalusi parkide ja avaliku ruumi loomeks. Oldi inspireeritud suurtest tööstuse saavutustest ja usuti, et linna on võimalik muuta puhtaks, haigustevabaks ja mugavaks keskkonnaks tehnoloogia ja uue ruumiplaneeringu abil. Kiirelt liikus ka see idee teise äärmusesse, kus puhtuse ja korra saavutamiseks rajati linnades geomeetrilisi ja inimkaugeid maleruudustikus tänavaid, vastandudes eelnenud looduslähedastele ja inimmõõtmelisele aedlinnadele. Töölistele taskukohase elamise rajamiseks tõsteti linnade tihedust mitmekorruseliste kõrghoonete abil, et ühele ruutmeetrile mahutada rohkem rahvast. Tüüpprojektide abil terveid linnaosi planeerides üritati raha kokku hoida, mistõttu muutusid majad elamise masinateks, seades piirid individuaalsusele ja loomingulisusele. 

Sujuv üleminek pendli teise äärmusesse toimus eelmise sajandi lõpul, kui kogus populaarsust uus-urbanism, mis põhineb 15-minuti linnal ning inimmõõtmelisusel. Üritades tehislikult luua kodust linnaruumi jõutakse üledisainitud võõrastust tekitava linnani, kus kõik peaks olema justkui perfektne, kuid mis pole disainitud kohaspetsiifiliselt ega ole seal elavate inimeste nägu. Tekib ühele inimtüübile suunatud ja tema elustiili järgiv keskkond, mis tõrjub välja alternatiivsed eluviisid ja vähemused. Uusurbanismi kõrval võttis ilmet maastiku-urbanism, mis soovis linna tuua rohkem rohelust. Lahendust nähti suurte rohealade loomises linnakeskkonda, kuid taaskord jõuti selle tulemusel linna väljavenitamiseni ehk üksteisest eraldatud ning ka linna keskusest kaugel olevate äärelinnadeni. 

Tundub, et justkui õiget lahendust polekski. Kõigutakse vaid ühest pendli otsast teise. Lahendades ühtesid probleeme, tekitatakse teisi juurde. Kindlasti pole linnaruum enam nii nukras seisus, kui see oli industriaalrevolutsiooni ajal. Inimeste elatustase on tõusnud ning ka väärtushinnangud pole enam samad, mis 20. sajandi alguses. Samal ajal luuakse linnaruumis siiani aedlinnadele sarnaseid äärelinnu, leidmata paremat lahendust, mis rahuldaks inimese psühholoogilise vajaduse näha mõnd rohelist taime kasvamas ja linnukest lendamas ning pakuks ühtlasi võimaluse viibida vaimu stimuleerivas sotsiaalses keskkonnas. Need on vajadused, mis ei muutu sotsiaalsest staatusest ning inimkonna arengusaavutustest hoolimata. 

Perspektiivinihe

Lühinägelikud lahendused on pannud paari sajandi jooksul akadeemikud korduvalt proovile. Luuakse mitmesuguseid utoopilisi disainilahendusi, millest igaüks soovib paari valemi kaudu lahendada probleeme, mis on tekkinud paljude erinevate tegurite koosmõjul ning mille lahendamine nõuab palju aega ja katsetamist. Tihti tähendab see, et oma visiooni realiseerimiseks ohverdatakse tegelik ruumi kasutaja ning loodav elukeskkond – olles loodud vaid ühe standardse inimtüübi põhjal – tekitab rohkem probleeme kui neid lahendab.  

Ideaalmaailmatesse kadudes oleme arhitektidena jõudmas tupikusse. Võib-olla ei peakski enam üldse ehitama, nagu väidab viimane MAJA väljaanne "Moratoorium". Nii väldiksime vähemalt uute vigade tekitamist, mida ise pärast lappima peame. Tulevik, kus ehitamisele oleks kehtestatud moratoorium, tähendaks arhitektuuri lähtepunkti nihkumist renoveerimise-keskseks, ning lammutamise ja ehitamise ringi täielikku seiskamist. Sellise tulevikuvisiooni väljapakkumine kinnitab ilmekalt, et kätte on jõudnud kriitiline hetk, kus küsimus pole enam selles, kas suurem perspektiivinihe on toimumas, vaid mis suunas ning kui kaugele ollakse võimelised seda viima.

Püüe juba olemasolevat linnakeskkonda sealsetele kogukondadele kodusemaks muuta, kaasates inimesi ühist ruumi puudutavate otsuste tegemisel, on teine viis liikuda edasi pidevast radikaalsete teooriate katsetamisest. Uute eraldiseisvate teooriate kallal nokitsemise asemel kuulatakse rohkem kohalike elanike vajadusi ning muutused linnaruumis sünnivad nendega pidevas koostöös.

Kirjeldatud taktikaline urbanism realiseerub enamasti siiski vaid väiksemate sekkumistena. Sellised ettevõtmised, nagu näiteks West Cork Architecture Networki poolt ette võetud WeCan Summer Roadshow, mille raames käidi lükatava käruga erinevate Iiri linnade elanikelt nende arvamusi ja ettepanekuid uurimas, kaasavad kohalikke, pannes neid ise oma keskkonna eest vastutama ja selle parandamise nimel üles astuma. Selle juures on oluline välja tuua, et kogukondade soovide päriselt teostamiseks on vaja ka ruumiloome spetsialisti, kes avalikku arutelu käivitavaid küsimusi tõstataks, inimestelt ideid koguks ja need toimima paneks.

Sellisel viisil tegutsemine toimub kahjuks aga üldjuhul liialt väikesel skaalal, et tegelikult suuremat pilti muuta. Kui panustame arhitektina vaid väiksemate sekkumiste kaudu, siis anname arendajatele ja ehitajatele rohkem vabadust tegutseda suurprojektide puhul endiselt võimalikult suure majandusliku kasumi saamise huvides, jättes keskkonna kasutaja veelgi rohkem tagaplaanile. On oluline teada ajaloolisi ruumiloome põhimõtteid, et vältida juba tehtud vigade kordamist ja aru saada olemasolevatest juurprobleemidest. Selle asemel, et varasemast lähtudes luua uut süsteemi, peaks olema mõlemal osapoolel – nii arendajatel kui arhitektidel – rohkem empaatiat erinevate ühiskonna sotsiaalsete kihtide ja inimestega kooseksisteerivate liikide suhtes. 

Teades Emajõe kaldale kerkinud Linnutee varjualuse lugu, on oluline välja tuua, et tegemist ei ole arhitektuurimoodustisega, mille eesmärk on linna rohelisemaks muuta või arhitektuurimaastikul midagi revolutsioonilist saavutada. Varjualuse autori kui hobiornitoloogi peamine soov oli lindudele sobiv elamiskoht luua. Läbi loomeprotsessi vaba kulgemise ja liigset sotsiaalsetele süsteemidele ja teooriatele põhinemist vältides sündis omanäoline objekt, mille kandev idee on soov teha head nii inimestele kui ka teistele liikidele, kellega me linnaruumi jagame.

Empaatial põhinev loome on olemuslikult ajatu ning anarhiliselt vaba, astudes sammu edasi vajadusest paigutuda kindlasse süsteemi või liikumisse, arvestades teistega ning väärtustades loomingulise protsessi käigus tekkivaid lahendusi.