Köites on ühiste kaante vahel Eesti muinas- ja keskaegne kunst, kuid tegelikult selle kunsti tellijad ja valmistajad ei tundnud mõisteid kunst ja kunstnik. Materiaalne looming oli mõlemal perioodil funktsionaalne, täites ühiskonnas erinevaid rolle ning sõltudes alati tellija soovist.

"Eesti kunsti ajalugu" on EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kõige vanem teadusprojekt, millega alustati 1999. aastal. Seitsmeköitelise "Eesti kunsti ajaloo" eesmärgiks on hõlmata Eesti kunsti- ja visuaalkultuuri ajalugu võimalikult laialt, tehes selle kättesaadavaks nii akadeemilisele kui laiale publikule.

Kodres selgitas, et põhjuseid, miks 1990. aastatel otsustati, et Eesti kunsti ajaloost on vaja välja anda tervikteos, on mitu. Ta meenutas, et toona hakati kunstiakadeemiasse looma kunstiteaduste instituuti – varem oli kunstiteadust osaliselt õpetatud vaid Tartu Ülikoolis.

"Nõukogude ajal praktiliselt puudus terviklik kunstiteaduse õppekava," märkis Kodres, kes koos mitmete põlvkonnakaaslastega asus uues instituudis õpetama.

"Loomulikult hakkasime me õpetama nii, nagu me oleks ise tahtnud, et meid oleks õpetatud," selgitas Kodres. Värsked õppejõud said üsna ruttu aru, et nii nagu nõukogude ajal materjale ette loeti, nemad teha ei jõua ega taha – materjal peaks olema hõlvavam ja oli aeg uude materjalikäsitlusse hüpata.

"Kuigi ma pean ütlema, et seal ei ole väga palju ideologiseeritust, aga ideologiseeritus paistab meile vastu materjalivalikus – nendes teemades, mida toona käsitleti eelistatult või sunnitult," märkis ta.

Professor sõnas, et 1990. aastatel oli ka lääne kunstiteadus suures muutumises. "Selliselt vormikeskselt, väga hermeetiliselt ja ainult kunstiga tegelevalt teelt oli ikkagi juba kriitikani jõutud. Kunstiteadus reformis ennast kõigepealt niisuguse sotsiaalse kunstiajaloona ehk sidus kunsti sotsiaalsete olukordadega ühiskonnas," kirjeldas ta. "Ehk siis üldiselt astutakse samme, et kunst kõikide aegade reaalse eluga siduda. See oli see, mida meie tahtsime teha."

Seda, et kogu sarja ilmumine võtab kokku pea 25 aastat, ei osanud tegijad esialgu ette näha. "Loomulikult me keegi ei mõelnud, et see nii kaua kestab. Kuid ma arvan, et kümne aasta pärast ma hakkasin nalja viskama, et ma lähen koos sellega pensionile, mis ongi nüüd juhtunud," naeris ta.

Kodres rõõmustas, et just sarja esimene köide viimasena lugejateni jõudis. "Viimase 25 aasta jooksul on tekkinud häid kesk- ja muinasaja uurijaid," tõi ta välja. Samuti on viimase kahe aastakümne jooksul uut materjali leitud.

Koguteose peatoimetaja sõnul on kõikides köidetes reflekteeritud seda, missugune ühiskond toona oli.

"Varasemad ühiskonnad olid seisulikud ühiskonnad, kus olid oma normid, neid asju on kindlasti püütud kõikides köidetes selle kunsti-, pildi- või arhitektuuriväljaga siduda. Sotsiaalne pilk oli kahtlemata väga-väga tähtis meie jaoks, et näidata, et ei olemas lihtsalt kunsti või lihtsalt pilti, vaid on olemas miski, mis on tehtud millegi pärast, mis väljendab kellegi huve või vaimseid hoiakuid," selgitas ta.

Samuti rõhutas ta, et köidetes on oluline ka stiiliajalugu. "Kunstiajalugu ilma stiiliajaloota ei saa, sest see on meie abivahend ikkagi kuidagi asjades üldistamatult rääkida," märkis Kodres.

Eesti kunsti ajaloo esimese köite koostaja ja toimetaja on Tallinna Ülikooli kunstiajaloo professor Kersti Markus, toimetaja Eneken Helme ja kujundaja Andres Tali.