Enne, kui konkreetsemalt mõne festivali juurde liikuda, tuleb rääkida üldse suvefestivalist kui kontseptsioonist. Siin on minu arust kaks võimalikku lähenemist, mida ka kümnete Eestis toimuvate suuremate ning väiksemate festivalide põhjal näeb: piltlikult öeldes on üksikuid olukordi, kus mägi tuleb Muhamedi juurde, enamikul juhtudel peab ikkagi Muhamed võtma ise ette tee mäe juurde.

Pean silmas seda, et suur osa festivale nõuab külastajalt reisi argireaalsusest eemale, linnaelu, -tööd ning -tegemised tuleb heaga selja taha jätta ning paariks päevaks peatuda kohas, kuhu ilma selle festivalita suure tõenäosusega muidu mindud poleks. Muidugi, selles mudelis pole midagi eriti uut ega huvitavat, pea kõik suvelavastused järgivad sama mustrit, kuid see on ikkagi määrav ja defineeriv algtingimus. Kuidas teha nii, et inimesed viitsiksid rännata sadu kilomeetreid mõne artisti nimel? Või äkki tuleb riskide maandamiseks korraldada festival hoopis keset linna? Aga kas inimesed tahavad suvel linnas olla? Milline nädalavahetus oleks festivali korraldamiseks kõige parem?

Nende küsimuste pingpongitamine on ilmselt iga festivalikorraldaja argipäev ja õudusunenägu samaaegselt, sest ühest õiget vastust polegi. Seda tingib ennekõike olukord, kus meil on tänaseks pea igal juuni-juuli-augusti nädalavahetusel vähemalt paar-kolm festivali. Üks asi on tihe konkurents nende päevade nimel, et inimene just selleks ajaks enda juurde meelitada, aga tegelikult tuleb konkureerida ikkagi kogu suve eest, sest kui palju ikka üks inimene festivalidel käia jaksab? Ja no püüa veel sellesse mudelisse kuidagi sisse arvestada ilm...

Festival kõndimiseks, ekslemiseks, tuiamiseks

Kõike seda arvesse võttes ei tohiks festival nagu I Land Sound üldse võimalik olla. Alates 2019. aastast Orissaares Illiku laiul toimuv tantsumuusikapidu justkui eirab nimme kõiki neid mõõdikuid, mille järgi saaks ühe festivali õnnestumist-mitteõnnestumist välja arvestada ja karisid nivelleerida. Kui üksikud katsetused välja arvata, siis festivalil esinejaid polegi – seda küll tinglikult, sest kolme päeva jooksul astub tegelikult üles kümneid ja kümneid DJ-sid. Muidugi, meil on ka superstaar-DJ-sid, mis meelitavad praegugi täis staadione ja kontsertlavasid, aga I Land Soundi fookuses on pigem väiksemad tegijad, kes Eestis või ka välismaal tegutsevad suurest valgusvihust eemal, nurgatagustes, kuhu igaühe silm ei ulatu ja ega peagi ulatuma.

Ehk siis kolm päeva Orissaares vähetuntud plaadikeerutajaid?! Mida aasta edasi, seda enam saab selgeks, et nii korraldajate kui ka enamiku külastajate jaoks on muusika vaid üks osa sellest võrrandist, miks seda festivali vaja on. Ennekõike täidavad nad paljude inimeste jaoks olulise algtingimuse – igast küljest merega ümbritsetud Illiku laid koos sigiva-sagiva rahva ning erinevate lavadega on niivõrd irreaalne, et side pärismaailmaga on väravatest sisse astudes kohe läbi lõigatud.

Seega väga lihtne on kõiksugu mured unustada ja kolm päeva rahumeeli ringi tuiata. Just tuiamine, kõndimine ja ekslemine on selgelt selle festivali osa: enamikku külastajaid vaadates jääbki mulje, et inimesed on otsekui tulnud mõnusale hilisöisele jalutuskäigule, peatutakse harva, pigem ollakse pidevalt kuskile teel. Mulle, kes ma olen Saaremaal üles kasvanud ja sünnist saadik varbaid pidi meres olnud, toimib see maagia ilmselt veidi teistmoodi kui inimesele, kes põgeneb oma kahetoalisest korterist kuskil Tallinna magalarajoonis ajutiselt Saaremaa techno-paradiisi. Tahaks lausa nende kingadesse astuda ja seda sama hingevärinat tunda.

Just sel põhjusel otsin mina oma rännakutel mööda Illiku laidu tuge muusikast ning kahjuks leidsin oma koha vaid mõnel üksikul korral. Progressive house'i ja techno kuulajad on festivalil kahtlemata või sees, sest ühelt lavalt teisele loksudes liiga palju justkui ei muutugi, korra saab pisut pehmemat astumist, teise nurga peal jälle tihkemat nüpeldamist. Mind pani see aga küsima, kas sellisel juhul on meil üldse vaja nii suurt hulka erinevaid lavasid.

Tantsumuusikas toimub praegu nii palju huvitavaid asju alates reivi taaselustamisest kuni Aafrika tantsumuusika suuremate ja väiksemate hoovusteni, mis kõik vääriksid I Land Soundil vabalt endale väikest akent. Eriti arvestades, et ega inimestel Illiku laiult kuhugi naljalt põgeneda ka pole: kui ööklubid Tallinna südalinnas peavad kümne küünega on külastajast kinni hoidma, vastasel juhul lähevad nad lihtsalt kõrval oleva konkurendi juurde, siis I Land Soundil oleks võimalus just külastajate kuulamisringi laiendada, pakkudes muusikat, mis muidu nende kõrvu naljalt ei satuks. Praegusel juhul on neid hetki liiga harva, et saaks tekkida mingi laiem pilt, pigem üritasin kõigi nende päevade jooksul mõista, mis lõpuks üldse üht lava teisest eristab.

Aga veel kord: festivalina on I Land Sound igati toimiv tervik, mis kasutab maksimaalselt ära Eesti suve potentsiaali, pakub lummavaid päikeseloojanguid ja kutsub lihtsalt inimesed mandrilt ühte Saaremaa kõige ilusamasse kohta kokku. Hetkel toimib see mudel veel õlitatult, aga festivali tuleviku kindlustamiseks peaks ilmselt hakkama otsima võimalusi, kuidas oma senist identiteeti veelgi laiendada.

Suurus ei tähenda alati sisukust

Omamoodi identiteedikriisiga seisab silmitsi ka põhjanaabrite legendaarne popmuusikafestival Flow. Võimalik, et kui oleksin sattunud mullu festivalile esmakordselt, võinuks vabalt vaimustusest pikali kukkuda, sest võrreldes Eestiga on nende seis endiselt palju parem. Sellise mastaabiga festivali pole siinmail veel kunagi korraldatud ja tõenäoliselt midagi sellist lähiaastatel Eestis ka ei toimu, seega puhtalt silmaringi laiendamise eesmärgil tasuks igal Eesti melomaanil vähemalt korra Flow festivali külastada, kuna see aitab seada ka meie kodumaised festivalid perspektiivi.

Kui aga jätame korraks selle paratamatu võrdluse Eestiga kõrvale, siis pole Flow festival pärast koroonakriisi enam oma varasemat selget kontseptsiooni ja peene käega kokku pandud programmi suutnud saavutada. Kõik elemendid on justkui olemas – erinevat festivalikogemust pakkuvad lavad, tihedalt kokku pakitud festivaliala ning mõnus atmosfäär –, kuid sisuline pool jätab soovida.

Iga päev esineb justkui kümneid artiste, kelle hulgas on ka väga-väga suuri nimesid, kuid midagi jääb sellele vaatamata pidevalt häirima. Samale sihtgrupile mõeldud artistid esinevad korraga (hea näide oli reede õhtu, kui ühel ajal astusid üles nii Kaytranada kui ka Shygirl), suuremate lavade potentsiaali ei rakendada, pannes sinna esinema artistid, kes vääriksid hoopis väiksemat esinemispaika (Caroline Polachek pealaval, aga Sudan Archives väikses telgis on näiteks täiesti arusaamatu otsus) ja päeva lõikes ei tegeleta ühe lava tervikprogrammiga, mis tekitab ebakõlasid (kes paneb Moderati esinema keset päeva?).

Need võivad tunduda väikesed asjad, aga ühelt pika ajalooga festivalilt ootaks ikkagi oskust luua külastajale mulje, et ta ei peagi ise midagi otsustama. Artistid on lavadele paigutatud niiviisi, et korraldajad justkui teaksid ette, mida ma täpselt järgmisena kuulata tahan ning mul jääb üle lihtsalt vaikselt festivaliga kaasa loksuda. Ega siis inimesi ja nende erinevaid muusikamaitseid pole ka lõpmatu hulk, neid kombinatsioone – kellele indie't, kellele tantsukütet, kellele rohkem popmuusikat, kellele kohalikke esinejaid – on üsna piiratud hulk ning need annab kõik ette välja joonistada.

Mullu tuli aga pidevalt ühe lava juurest teiseni pendeldada, sest kaotasime pidevalt oma festivalirütmi ning pidime uuesti otsast alustama, et ree peale tagasi saada. Oli ka hetki, kui justkui polnudki kuskile minna: tund varem võis esineda korraga kolm esinejat, keda kõiki oleks tahtnud näha, pärast seda oli aga kahetunnine auk, kui vaid DJ-lavadelt võis midagi huvitavat leida. Ühest küljest kaval otsus, mis annab võimaluse inimestel ilma mureta WC-järjekorras passida ja toitu tellida, aga sedagi annaks teha niiviisi, et külastajale ei paista selline taotlus ilmselgelt silma, vaid see on samamoodi osa sellest festivaliga kaasa loksumisest.

Küll aga tuleb tunnistada, et Flow festivali tugevused sarnanevad vägagi I Land Soundiga: mõlema puhul on suurimaks tugevuseks just festivaliala, ühel juhul tänu looduslikele eeldustele, Helsingis on aga hämmastav, kuidas praktiliselt südalinna suudetakse ikka ja jälle rajada selline minilinnak, kus ma pole kuue külastuskorra jooksul ilmselt siiani igasse nurgatagusesse veel jõudnudki. Seega ka hetkedel, kui midagi pealtnäha kuulata polnudki, oli tore lihtsalt siia-sinna jalutada ja avastada kuskilt vanast angaarist veidraid kunstinäitusi või koperdada mõne varjatud söögikoha peale.

Samas olen ma valmis Flow festivalile nende kasvuraskused andeks andma, sest peagi ootab neid ees seni suurim katsumus: kui esialgu kuulutati välja, et Suvilahti kultuurikeskuses toimub festival viimast korda, siis nüüd said nad ikkagi aasta võrra pikendust ja peavad täiesti uues kohas festivali üles ehitama alles 2025. aastaks. Eks saab näha, mida see ümberkolimine nende jaoks tähendab, aga usun, et mõned nurgad tuleb festivalil kindlasti maha lihvida. Või siis äkki peitub Helsingis veel mõni teinegi sedavõrd suur oaas, kuhu festival samas mahus kolida? Ootan põnevusega.