Alustan teekonda Tartust, pikk teekond Illiku laiule seisab ees. Jõuan bussijaama minut pärast Luxi väljumist, jooksen bussile järele. Bussijuht laseb mu sisse, näos kerge kurjusenoot, ja sõit võib alata.

Orissaare Coopi ees võtab mind vastu jäätmeist tehtud installatsioon. Õigupoolest on alevikuruumi kaunistatud erinevate kunstiteostega, milles võib ära tunda müütilised tegelased või keskkonnaprobleemidele viitavad märgid. "Lähme nulli"¹ näitus juhib tähelepanu tarbimisharjumustele, jäätmete olemusele ja potentsiaalile.

Turvaline keskkond

I Land Sound pälvis pingutuste eest sertifikaadi A Greener Future. Märgis markeerib festivali, sealhulgas Saaremaa, rohelise turismikohana maailmakaardile ning kutsub keskkonnast hoolivaid festivalilisi muretult eluolu nautima.

Festival oli kõigi jaoks turvaline, külastajate seas oli nii täiskasvanuid, noori, imikuid, koeri, vanemaid, vähemusi ja teisi. Turvatunde andis esmalt salapärane ööhaldjate telk. Need müstilised tegelased olid festivalil selleks, et pidulised tunneksid end turvaliselt. Kui mõni piduline vajas mis iganes tuge või lihtsalt otsis seltsi, siis ööhaldjad võimaldasid seda.

Neli päeva kütet ja jahtumist

I Land Sound pakkus elektroonilise muusika austajatele neljapäevalist elamusterohket sisekaemuslikku rännakut. Festivali lavad jutustasid oma lugu, mida toetasid muusika kõrval lavakujundus, kostüümid, lava paiknemine ruumis, kulminatsioonid, kontrapunktid ja rahustavad tegevused.

Loojangulava asus mereäärsel platvormil. Sügava biidi kõrval sai nautida päikeseloojangut ning suvist merebriisi, mis põski paitas. Atraktiivsust lisasid lakke pandud vikerkaarevärvilised loorid, mis tuulega tasakesi kaasa õõtsusid. Tegemist oli kogemusega, mis ei tundunud realistlik, ruum oli ebamaine, justkui mõnel üksikul Vaikse ookeani saarel.

Vastandina toimis Metsalava, kus sai nautida loodus- ja pärimusmotiividega elektroonilist muusikat. Oopuse kureeritud laval sai tutvuda näiteks eesti rahvapillide ja pärimusmängudega, harjutada köite sidumist või teha jalutuskäik süngevõitu metsatukas.

Oopus ei jäänud külmaks ka enda live-kontserdil. Seda eriti just tänu tantsijale, kes publiku ürgse energiaga saunavihtadega tantsu, seksapiilse koreograafia ja efektsete dekoratsioonidega aktiveeris. Metsalavale oli teinud kunstnik Aleksander Sprohgis installatsiooni "Imemuna", mida kasutati lavakujunduse osana. Oopuse neljapäevasel set'il asus nende tantsija muna sees, flirtides sealt publikuga. Metalne materjal ja värvilised tuled muutsid sünge metsatuka niiviisi lähedasemaks. Ootasin, et "Imemuna" oleks ka teiste esinejate etteastetel rohkem kasutatud.

Halli-austajatele sobis täpselt Piidivabrik. Sisened kottpimedasse ruumi, valgusmüra ja -kujundus olid minimaalsed. Ruum oli tossu täis, inimesed võnkusid enda rütmis, olid kapseldunud ja kontakti ei astunud. Sestap ei ole see lava hea koht uute tutvuste sobitamisel, vaid koht iseendaga olemiseks. Kaasteelistega ühes taktis võnkumine lõi hõlpsasti ekstaatilise kogemuse, mida mõned aeg-ajalt Tallinnas klubis Hall otsimas käivad. Ekstravertidel ja muidu aktiivsetel võib Piidivabrikus peagi liiga üksluine hakata.

Välimuselt oli huvitavaim lava Kuppel. Sellesse sisenedes pidi jalanõud ära võtma, et tunnetada sidet Maaga ja teistele võimalikult ohutu olla. Kuplist suurema osa moodustas glämpingumaterjal, teise osa läbipaistev kilejas materjal. See andis võimaluse välja vaadata ja päikeseloojangut või -tõusu näha. Kuplis toimusid ka väärtuslikud töötoad: hommikujooga, akrojooga, hingamine, helirännakud. Need andsid festivali kogejale puuduva energia, et mõnusa tundega neljapäevane festival läbida ja õnnelikumana mandrile või tavapärasesse ellu naasta.

Festivalil pandi rõhku lebotamisaladele, kus sai omavahel jutustada, head ja paremat maitsta ning sealjuures muusikat kuulata. Terrassi lava sobis selliseks olelemiseks suurepäraselt. Seda ümbritsesid kott-toolid, pentangiväljak ning slackline. Niiviisi aega maha võttes oli võimalik ümbritsevat keskkonda tundma õppida ja inimesi vaadata, mõelda, millised inimesed sinuga sama kogemust jagavad. On nad igapäevaselt sinust väga erinevad või üllatavalt sarnased?

"Sitapea" põletamine

Sittadel mõtetel ei ole I Land Soundil kohta. Umbes nii võibki festivali kokku võtta. Selleks, et ka festivalivälisel ajal oleks inimene vaid heade mõtetega, korraldati performance – sitapea põletamine. Selleks oli igal külastajal võimalik puidust klotsile kirjutada üks sitt mõte, mis hiljem tuleskulptuuriks kujundati ja viimasel festivaliööl põlema pandi.

Festivali lõppedes on ikka kuidagi tühi tunne. Olles mitu päeva teistsuguses keskkonnas, enda ümber huvitavad inimesed, naasen tagasi argireaalsusesse. Kütkestav rõõm asendub mõneks hetkeks kurbuse või pigemisi tühjusega, tundetusega. Võib-olla selgitab seda Valdur Mikita festivalil välja käidud mõte, et eestlased rahvusena on justkui bipolaarsed. Seega teekond metsa, maale või Illikule mõjub meile raviseansina, et olla rõõmus ja äkitsi kurb, hetkeks rahulik ja siis jälle ärevil. Igatahes on järgmise aasta festivaliks kõrged ootused ja silm peal early bird-piletitele, et end mitte vaeseks maksta.

 ***

¹ Näitusega on võimalik tutvuda Kuressaares 2024. aasta septembrini.