Draama festivali algusaegade kohta arutles Hedi-Liis Toome, et alguses oli suhteliselt suur tähtsus välisteatritel: kutsuti peamiselt lõunanaabreid – lätlasi ja leedulasi. "Selline Leedu lavastaja nagu Eimuntas Nekrošius, kes oli tollel ajal isegi Euroopas mõistes superstaar, on käinud oma lavastustega Tartus Draama festivali raames. Siis oli rõhk rohkem sellel rahvusvahelisel, kui ainult eesti teatril." Toome lisas, kuidas tegu oli pigem Vanemuise külge kuuluva festivali kui sellise suure eesti teatri festivaliga, milleks ta nüüdseks on kujunenud. 

Draama missioon on Toome hinnangul aga kogu aeg olnud üks: näidata Tartus tartlastele ja lõuna-eestlastele võimalikult head ja kvaliteetset eesti teatrit. "Aga loomulikult on see tegevus aastate jooksul muutunud, sest ka teater on muutunud." Kui varem olid Draama festivalil žüriid ja jagati erinevate Eesti teatrite lavastustele auhindu, siis nüüd proovitakse Toome sõnul näidata eesti teatri läbilõiget ja võimalikult erinevaid teatreid kohale kutsuda, lähtudes kvaliteedist ja professionaalsusest.

Toome sõnul ei lähtuta esiti festivali programmi kokku pannes konkreetsetest teemaliinidest, kuid pusle kokkusobitamisel need siiski alati ilmnevad. "Kaks kõige põhilisemat sellel aastal on teater muusikas või muusika teatris. Väga mitmed lavastused on sellise muusikalise kujundusega, kus see muusikaline kujundus ise muutub täiesti eraldi teatrikeeleks," avaldas Toome, tuues välja Lauri Lagle lavastuse "Ainult jõed voolavad vabalt" ning Mingo Rajandi ja Eva Kolditsa "Elajannad". Veel märkis ta, et see aasta on ka palju noori festivalil, viidates lavakunstikooli "Ukraina avastamisele" ja "Tiit Pagule" ning Ugala "Kolmele ahvile. "Noored ja muusika on selle Draama festivali kaks läbivat märksõna."

Lisaks on Toome sõnul peetud oluliseks kutsuda kohale teatreid, kel tavatingimustes on keeruline käia välisetendusi andmas. "Osad nendest lavastustest kindlasti ei sõidagi kuskile mujale kui ainult ühe korra Draama festivalile."

Tähtsaks festivali osaks on saanud ka erinevad vestlusringis, kus publik saab peale vastnähtud etendust näitlejatelt ja lavastajalt küsimusi küsida. "Teatriinimesed ise ütlevad, et Tartus on alati nii lahe publik, et nad julgevad küsida, nad ei häbene, alati osalevad neis vestlustes." Lisaks räägitakse Toome sõnul vestlusringides lastele ja noortele suunatud teatrist ning Eesti teatri rahvusvahelistumisest.

Puudutades kergelt helilooja ja -kujundaja terminoloogia teemat, on Toome hinnangul lisaks helilooja ja muusikalise kujundaja kõrvale tekkinud helikunstniku amet, kelle eesmärk pole luua muusikat kui sellist, vaid luua helitausta, tuues välja Hendrik Kaljujärve ja teine Artjom Astrovi, kes tegutsevad alternatiivse ja kaasaegse teatri skeenel. "Mina ei taha selles arutelus otseselt osaleda, võib-olla lihtsalt viskasin kivi sinna vette, et need mullid tekivad ja hakatakse selle üle arutama," märkis Toome. Küll aga pakub ta seda teemat oma tudengitele uurimiseks.

Tartu Ülikooli teatriteaduste osakonnal läheb Toome sõnul ka väga hästi: huvi on suur ja jätkuv ning üliõpilaste puudust karta pole. "Minu enda festivali tiimiliikmed on just olnud teatriteaduste üliõpilased, on kasvanud sealt välja. Mulle tundub, et see on eriala, mida tasub õppida. Tööpõld on lai: saab teha praktilisi asju, saab teha uurimist huvidest olenevalt," rõõmustas ta.

Osaletakse kindlasti ka Tartu kultuuripealinna programmis, kuid veel Toome festivali kaarte avada ei soovinud. Küll aga avaldas ta, et järgmine aasta on Draama festivali ülesanne korraldada Balti Teatri Foorumit. "Rahvusvahelisel areenil rohkem silmapaistmine on kindlasti kogu selle Tartu 2024 eesmärk, et siis ka meie proovime sellesse sobituda, aga rõhutame samas ka Eesti enda oma dramaturgiat," kinnitas ta.