Mis ajendil või eesmärgil Check One Two pidudesari esialgu käima lükatud sai?

Ajend oli ilmselt lihtsalt selles hetkes olemine ja asjaolude kokkulangemine. Asjaoludeks olid armastus hiphopmuusika ja -kultuuri vastu ja arvestatava hulga ühtemoodi mõtlevate inimeste olemasolu. Lisaks sellele uskumatu ja tänuväärne juhus, et Von Krahli teater võttis riski ja avas oma uksed niivõrd paljudele noortele erinevatest subkultuuridest, kelle jaoks sai see koht teiseks koduks paljudeks aastateks. Pidusid korraldati varem ja mujal ka, aga Von Krahli baar oli eriline. Seal võisid sa käia ühe nädala jooksul reggae', house'i, DnB-, hiphopi peol või kuulata laivis indie't, punki või metalit ja sa nägid ikka rahva seas samu tuttavaid nägusid. Ja ma usun et selline melting pot meeleolu mõjutas väga palju ka seda, kuivõrd avatult me oleme DJ-de ja inimestena muusikasse suhtunud.  

Milline peokultuur tollal Tallinnas oli? Kas rahvast tõmbasid eelkõige DJ-peod või domineerisid bändiüritused?

Rahvast jagus nii laividele kui plaadimuusikapidudele. Ja tegelikult oli Check One Two alati natuke mõlemat. Räpparid meilt ja mujalt on alati olnud tähtis osa Check One Two ajaloost. 

Kuivõrd see peo esialgne visioon aja jooksul muutunud on?

Pigem ei ole muutunud. Kui millalgi aastate jooksul ongi, siis vähemalt hetkel oleme oma algse visiooni juures tugevalt tagasi.

Kui palju on Check One Two nägu, tegu, vormi mõjutanud muutunud trendid räpis ja hiphopis?

Check One Two on ilmselt üks muusikasse vabameelsemalt suhtuvamaid räpipidusid. Mul on tunne, et rõhk on alati olnud mujal kui sellel kas me mängime parasjagu 90ndate trueschool'i või Lil Uzi Verti. Kui me mängime sinna vahele dancehall'i, jungle'it, misiganes elektroonikat, ei kao see algupärane hip-hop'i esteetika mitte kuskile. Erinevate stiilide kokkusegamine ongi see algupärane hip-hop'i esteetika. Hip-hop sai just 50 aasta vanuseks, mis suures kultuurilises plaanis on meeletult lühike aeg ja ma pole kindel kuivõrd palju selle aja jooksul tegelikult midagi muutunud on.  

Kuidas on nii pika eaga peosari lahendanud dilemma, kas pigem pakkuda tuttavat ja turvalist omaaegsetele põhikülastajatele või leida viise, kuidas ligi tõmmata uut, pealekasvavat põlvkonda?

Ega meil vist selliseid dilemmasid ei ole. Suurem mure on et saaks omavahel ajad klappima et üldse pidu teha. Ja kui klapib siis oleme alati hoidnud ukse lahti nii neile kes käisid peol alates 2001 kui neile kes esimest korda Check One Two-le satuvad. Nii artistidele, DJ-dele kui publikule.