"Mul on olnud need Wiiralti kaks tööd ammu mõttes, juba aastaid. Nüüd lihtsalt kõik asjad jooksid kokku ja ma julgesin selle ette võtta," rääkis lavastaja Tanel Saar.

Saar käis lavastuse jaoks uurimistööd tehes Wiiralti jälgedes Pariisis. "Need kohad-kohvikud, kui palju seal veel alles oli, käisin seal, istusin kalmistul ta haual. Ma viisin sellega kuidagi end kurssi," rääkis ta.

Saare sõnul ei tasu lavastusest kindlasti Wiiralti autobiograafiat otsida. "Minu jaoks on see inimesest, kes ihaleb naudingute järele, otsib lähedust, armastust, ta leiab selle tänu alkoholile ja kõigele muule – rütmile, muusikale. Aga kui sulle kütet enam peale ei tule, siis sa langed alla põrgusse," kirjeldas Saar.

"Me üritame leida sellist kunstilist väärtust, kujundit, mitte lihtsalt näidata purjus inimesi. Kuidas see väljendub füüsiliselt, läheb üle selliseks mandumiseks. Alkohol võib sul olla päris hea sõber. aga sa pead teadma, et alkohol on sinust alati tugevam, tema võidab sind alati ära," arutles lavastaja.