Sigrid Tooming ütles, et Jon Fosse on eriline, kuna ta on Jon Fosse. "Kui lüüa lahti mõni tema romaan, siis on see alati äravahetamiseni Fosse moodi ja keegi teine niiviisi ei kirjuta," sõnas ta ja selgitas, et ta kirjutab nynorskis, mis on murdekeel. "Juba see tingib teatava aegluse ning see aeglus pole mitte mingi kohmakas koperdamine, vaid selles on midagi pühalikku."

"Talle on omane pühaduse tunne ning teda tõlkides ja lugedes me tajume seda sama, see on väga haruldane asi kirjanduses," nentis ta ja mainis, et Fosses on ka suur salapära. "Me ei tea, mis seal toimub, reaalsuse ja ebareaalsuse piir on ähmane, see on väga müstiline, mida ta kirjutab, see on niivõrd ilus, see on niivõrd sügav, seda ei anna sõnadega kirjeldada, seda peab lugema."

"Ta kirjutab ikka inimeseks olemiseks, aga teeb seda kuidagi aeglaselt, staatiliselt, kordustega, ning sellel on ka põhjus, sest Fosse on katoliiklane ja tema proosa peab imiteerima katoliku missat," mainis Tooming ja lisas, et Fosset peetakse ka väga musikaalseks. "Tema tekst on väga rütmiline ja musikaalne, aga see tekst on fuuga, mis kogu aeg kordub, aga eri helistikus tuleb sama motiiv tagasi ning seetõttu on seal rütmid ja bassid, mida ma olen teatud sõnadega ka tõlkesse sisse pannud."

"Eestis on Fosse väga tuntud autor," rõhutas ta ja lisas, et loomult on Fosse ikkagi näitekirjanik.