Mis on kodu? Mis tekitab meis kodutunde, kui kuklas on teadmine, et kodu ei pruugi olla midagi nii iseenesestmõistetavat? Hedi Kuhi isikunäituse "Jälle siin" Tartu Kunstimaja väikeses saalis juhatab sisse kaks lauset: "Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene arhitektuuriga. Ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud meie kodu südame." Ühest küljest hästi lihtne ja teisalt väga soe mõte.

Näitus tõmbab külastaja kaasa väikesele jalutuskäigule kunstniku kodukohas Valgas: täpselt nii, nagu sõber tutvustaks sulle oma kodukoha tänavaid ja selle nurgataguseid. Kaasajalutajana võib-olla leiad end hetkeks isegi muigamas sõbra entusiasmi üle oma väikese kodukoha kohta… Kuid miks? Kas minu natukene suurem ja võib-olla natukene vähem depressiivne Eesti väikelinn on kuidagi etem? Tegelikult ju mitte. Väljas olevad teosed kujutavad neid hetki ja momente elus, mis toimub siis, kui mitte midagi ei toimu.

Kui elad justkui mitmes linnas korraga, leiad end tihti mõtlemas, kas on ikka vaja nii sagedasti mitme linna vahet sõita? Ühest küljest ei viitsi minna ja teisest küljest kui juba kohal oled, ei viitsi või isegi ei taha enam ära minna. Kuhi teos "Võta seda ka" (2023) tekitab äratundmisrõõmu kui ka nostalgialaksu, millel kangastub hetk enne lapse ära minekut. Ema või vanaema toovad sahvrist toidumoona ja pakivad selle poolsundides teekonnale kaasa. Muidugi enne minekut on päevake või kaks last ka köögilaua ääres nuumatud ning kui kõigil on vaikselt toidukooma kätte jõudnud, hüüab keegi kuskilt "Kui jäätist tahad, võta ise" (2023).

Kuid kas kodu on ainult soojad hetked ja inimesed või on kodu seotud ka ikkagi mingisuguse piirkonnaga? Olles pikemalt näiteks Eestist ära olnud ja kui transpordivahend on vaikselt juba riigipiirides tagasi sees, ohkad väikese kergendusega omaette "Oeh, lõpuks kodus", kuigi koduni võib veel paarsada kilomeetrit olla. Või on kodu ehk ka äratundmisrõõm ja turvatunne või midagi, mis on lihtsalt harjumuspärane?

Hedi Kuhi on oma teosed maalinud nii suuremates kui ka väiksemates formaatides, mõjudes justkui akendena. Ühest küljest oled kui privaatsetesse hetkedesse sissetungiv pealtvaataja. Teisalt oled ka seestpoolt väljavaataja, kes piilub naabrinaist jalgrattaga tänaval sõitmas. Kas ta näeb, et ma näen? "Vana uues, uus vanas" (2023) just selle viimase tunde tekitabki.

Kuhi on oma maalides mänginud peegelduste, varjude ning maalile mitteomaselt ka ülesäri ja piltide kokkusulamisega. Koduteema pole näituste puhul midagi väga erilist, kordub tihti ning muutub vahetevahel ka klišeeks, kuid Hedi Kuhi näitus "Jälle siin" on hea ülevaade tunnetest, äratundmisest ning nostalgiast, mis pendelrändega kaasas käivad.