X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mikita: eestlase identiteet on väga maastikuline

Tuuleparkide rajamine, kaevandused ja lageraied – kõik nad kujundavad ümber meie loodusmaastikke. Hooaja viimases "Kultuuristuudio. Arutelu" saates osalesid kirjanik Valdur Mikita ja inimgeograaf Hannes Palang, kes leidsid, et muutused on teatud määral paratamatud, kuid neid võiks parema kohanemise nimel ellu viia järk-järgult.

Kui fosforiidisõja ajal tõusid eestlased massiliselt enda maa ja looduse kaitseks üles, siis hetkel, mil teema kaevanduse rajamisest on taas õhus, ei kavanda justkui keegi mässu. Valdur Mikita loodab, et eestlaste suhtumine oma maasse pole siiski muutunud.

"Fosforiit on strateegiline maavara ja janu selle järele saab maailmas ainult suuremaks minna," ütles Mikita. Tema sõnul algab kõik pihta uuringust, kui palju meil fosforiiti on, kus ta on, mida sellega teha saab ja kuidas seda väärindada õnnestub. "Seda tuleb rahvale selgitada ja siis selgub, kas tuleb fosforiidisõda või mitte."

Palangu sõnul polnud fosforiidisõda võitlus fosforiidi vastu, vaid kõikide teiste asjade vastu, mille juures fosforiit oli päästikuks. "Iseseisvus ja vabadus olid palju tähtsamad asjad," ütles ta. Läbi looduskaitse oli võimalik tema sõnul tegutseda küllaltki süütu sildi all ka loodusväliste teemadega.

Looduskaitsealasid loodi Palangu sõnul suuresti reaktsiooniks mingile kampaaniale. Ta tõi näiteks 50ndatel ja 70ndatel aset leidnud kaks suuremat soode kuivendamise kampaaniat, millele reaktsiooniks loodi Eestisse arvukalt sookaitsealasid.

Sood ja rabad on saanud osaks ka tänapäeva eestlase rahvusidentiteedist. "Kui me vaatame neid pilte, kuidas me ennast identifitseerime, siis metsapiltide asemel on enamasti just rabad. Me oleme metsarahvast teinud endast kuidagi rabarahva läbi mingisuguste kummaliste konstruktsioonide," rääkis Mikita.

Mikita sõnul on maastike ümberkujundamise puhul olulisel kohal kommunikatsioon. "Kui need on olnud kuidagi vastuvõetavad, hästi põhjendatud, siis võib-olla ka fosforiidi puhul võiks mingisugune kompromiss tulla. Kui mingisugused suured projektid lähevad kommunikatsioonitasandil untsu, siis väga raske on rääkida mingisugusest fosforiidikaevandamisest," arutles ta.

Põlismaastikud

Palang nõustus, et loodust võib vaadelda kui põlismaastikku, kuid reaalsuses ei eksisteeri inimtegevusest puutumatuid kohti. Ta tõi välja, et 100 aastat tagasi oli suurem osa Eesti metsadest põllumaadeks tehtud, kuid veel 100 aastat enne seda oli enamus maast metsa all. "See muutus on pidev. Ma kaldun arvama, et me mäletame sellist kolme inimpõlve ette poole – peame ideaaliks seda, mis siis oli," arvas Palang.

Mikita tõi välja, et inimeste sisetunnet määrab maastike muutumise kiirus. "Me elame läbi aega, mil nii kiiresti pole maastikud kunagi ajaloos muutunud," väitis ta. "Eestlase identiteet on väga maastikuline. Meil on kahe kodu kultuur – linnas ja maal – see kõik seob inimesi maaga." Mikita nõustus, et inimene hindab looduse seisukorda võrdluses enda lapsepõlvega. "Sellega võrreldes on need muutused väga kiired," märkis ta.

Maastikuline identiteet

Mikita sõnul hakkab kõige ohtlikum identiteedimuutus pihta väikestest asjadest. "Me kõik mäletame oma lapsepõlvest selliseid jalgradu läbi muru – elumajast sauna juurde, lauda juurde, aida juurde – need kõik on kadunud." Mikita muretseb n-ö mikropaikade kadumise pärast, tuues näites taluõuedele tekkinud elupuuhekid ja majatagused terrassid. "Me ei tohiks väikestest asjadest loobuda, see on alus suurte asjade jaoks. Mingeid asju me peaks hoidma väga konservatiivsena ja võitlema nende muutuste vastu," arvas ta.

Mikita sõnul tahetakse Eestis mingil põhjusel ehitada ja projekteerida kõike väga suurelt. "Mulle meeldib mõelda, et Eesti on väikeste asjade maa. Meil on kõike vaja – metsi raiuda, tuuleparke, võib-olla vaja ka fosforiiti, aga need mastaabid peavad olema kuidagi mõistlikud ja inimväärsed," arvas Mikita.

Kohanemine

Mikita näeb maastiku muutustega kohanemises ja eestlaste identiteedi püsimises kultuuri põhiparadoksi. "Me peame lakkamatult muutuma, jäädes samal ajal iseendaks." Maastikumuutused on tema sõnul pikas perspektiivis teatud määral paratamatud. "Kuna meie ajalugu algab mütoloogilises mõttes 10 000 aastat tagasi, siis ideaal oleks see, kui me suudaks ette mõelda sama palju ka tulevikku."

Palang märkis, et inimesed ei ole valmis eri muutusi enda keskkonnas tolereerima, kui neis on sisemine tunnetus, et mingisugune maastik on juba valmis. "Vaikselt võid muuta, aga radikaalset muutust nad ei taha, aga kui on arvamus, et maastik ei ole valmis, siis seal võib teha mida iganes," sõnas ta.

"Las need muutused tulevad, aga las nad tulevad tasakesi, et me jõuaks nendega kohaneda," meenutas Palang ühes intervjuus kuuldud arvamust.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Kultuuristuudio. Arutelu", intervjueeris Maarja Vaino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: