X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Piret Pungas-Kohv: soo on olnud eesti kultuuripärimuses piiripealsel kohal

Foto: Kairit Leibold/ERR

Tallinna Ülikoolis toimub kahepäevane konverents "Meri ja soo", kus kõne alla tulevad mere ja sooga seotud uuemad uuringutulemused. Kuid sool on olnud ka oluline roll eesti kultuuriloos. Keskkonnateadlikkuse ekspert soode alal Piret Pungas-Kohv sõnas Klassikaraadio saates "Delta", et eestlased on end sooga teadvustatult siduma hakanud viimaste kümnendite jooksul.

Soo on Pungas-Kohvi sõnul Eesti kultuuripärimuses piiripealsel kohal. "Kui eestlased räägivad oma identiteedist või minevikust ja ümbrusetunnetusest, siis sageli öeldakse, et eestlased on kas mererahvas või metsarahvas, räägitakse põlluharijatest. Sooga on kaetud olnud väga suur osa Eesti pindalast, aga mina ei ole kuulnud, et keegi oleks rääkinud soorahvast. See teadvustus ja soo kui koosluse väärtus ja tahe olla sooga seotud on viimase paarikümne aasta teema," rääkis ta.

"See kajastub nii ilukirjanduses ja kajastub ka pärimuslugudes. Soo määratlusele kui sellise müstilise ja erilise kohana, annab aluse tema looduslik omadus – see maa on seal pehme, midagi teistsugust kui mineraalmaa või tavaline põllumaa või tee, kus me kõnnime. Kui midagi on erisugust, siis hakkab fantaasia palju jõulisemalt tööle," selgitas Pungas-Kohv.

"Nii on sinna sohu pandud elama mitmed müütilised tegelased. Räägitakse eksitajatest. Ilukirjanduslik raamat Oskar Lutsu "Soo", mis algselt kandis pealkirja "Kirjutatud on", toob ka läbi tuledega mängimise püüda üht väga kehvasti käituvat meesterahvast ära eksitada ja uputada, mis kinnitab seda sageli kasutatud mõttekäiku, et soos on põhjatud laukad, kuhu võib uppuda," rääkis Pungas-Kohv.

"Küll on jooksnud sinna laugaste manu need naisterahvad, kes on näiteks soovimatult jäänud rasedaks, on ka enesetappudega seotud seda sood," märkis sooekspert. ""Kalevipojas" on üks pikk lugu, kus sood kajastatakse. Ta on nagu selline vahemaa rõhutaja, et kui sa hakkad "Mööda sooda sõtkutelles", et see viitab ka sellele, kui palju omal ajal neid soid oli."

Veel kirjanduse peale mõeldes, tõi Pungas-Kohv välja, et just soodes on näiteks leidnud tihti aset ka mõrvad. 80ndatel ja 90ndatel on soo inimese teadvuses muutunud aga sõbralikumaks keskkonnaks. "Julgen soovitada Juhan Lepasaare raamatut "Soo radadel". Tema minategelasena jalutab soos ja ei ole enam juttu õudsetest kollidest ja kui sinna sohu lähed ega sealt enam kunagi välja ei tule, vaid hoopis sellise põnevuse, lugupidamise ja uudishimuga."

"Me räägime, et soo on olnud pelgupaigaks sadu aastaid tagasi, aga tegelikult ei pea üldse saja aasta taha minema, vaid piisab paarist aastast, et minna otsima seda pelgupaika, kus saab jalutada ja nautida seda vaikust ja rahu," viitas Pungas-Kohv koroonapandeemia ajale. "Tundus, et nii mõnigi laudtee oli rahvarohkem kui raekoja plats," muigas ta.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Delta", intervjueeris Marge-Ly Rookäär

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: