X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Martti Helde: filmi "Vara küps" eesmärk on osapoolte argumente mõista

Martti Helde
Martti Helde Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Režissöör Martti Helde ütles Sirbile antud intervjuus, et metsadebatt on kestnud pikalt ning infomüra osapoolte suhtes väga eksitav, mistõttu oli neile esmatähtis aru saada, kus asuvad debatis osalejate väärtused.

Kodumaa alanud filmiaasta sai hoo sisse juba enne aastavahetust, kui selgus, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit on esitanud režissöör Martti Helde vastu nõude, et filmist eemaldataks nendega tehtud intervjuud, kuna liidu hinnangul ei olnud esialgu üldse juttu dokumentaalfilmist. Liidu väitel oli režissöör esimeses kirjas välja toonud, et materjal monteeritakse ühtseks tervikuks, kuid sõna "film" nendele saadetud kirjas ei oldud kasutatud.

Praegu veel kahe osapoole vahel tekkinud vastasseisule lõpplahendust ei ole, kuid sellest hoolimata istusime Heldega maha ja rääkisime värske dokfilmi valmimise tagamaadest, metsandusest ning ka sellest, kas film ikkagi jõuab planeeritult jaanuari lõpus vaatajate ette või mitte.

Ilmselt on paljudel tekkinud seesama küsimus: kuidas jõudsid filmide "Risttuules" ja "Skandinaavia vaikus"1 juurest metsateemalise dokumentaalfilmini?

Ma olen üles kasvanud metsade vahel Rabivere raba ääres. Loodus on olnud mulle alati ääretult tähtis. Eesti metsadega toimuv oli seda tausta arvestades teema, millest ma ei saanud mööda vaadata. Operaator Mattias Veermetsaga kohtusime umbes kolm aastat tagasi ja sain aru, et see teema ühendab meid tugevalt. Alustasime seda koos ja tundsime n-ö kunstniku vastutust, et lihtsam on hingelt ära rääkida ainevallaga tegeledes kui jätta tegemata.

Kolm aastat tagasi saite operaatoriga kokku, aga millal aktiivsem töö filmiga pihta hakkas?

Tegelikult algas kohe pärast kohtumist. Me hakkasime Mattiasega alguses Eesti metsades käima ja neid filmima. Ööbisime metsas, arutasime, mis Eesti metsades toimub. Kaks aastat tagasi tegime esimesed intervjuud, millest lugu juba vaikselt hargnema hakkas. Aktiivsem töö on kestnud viimased kaks aastat.

Kas see fookus ja suund, kuhu filmiga liigute, on algusest peale kindel olnud?

Meil ei olnud filmi tehes kindlat suunda ega eesmärki. Meie tahame mõista. Metsadebatt on kestnud pikalt ning infomüra osapoolte suhtes väga eksitav. Meile oli esmatähtis aru saada, kus asuvad debatis osalejate väärtused. Eesmärgiks oli nende argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku. Luua n-ö neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.

Kas selle protsessi käigus jõudsite mõistmiseni?

Sellele on väga raske üheselt vastata. Kindlasti on mul selgem arusaam kon­flikti olemusest, aga metsaprobleem on väga mitmetahuline ja küsimus taandubki lõpuks väärtusteni. Aga jah, kindlasti mõistan näiteks metsatööstust paremini kui enne.

Negatiivsetest tendentsidest metsanduses on räägitud palju, aga kas filmi tegemise ajal on metsanduses märgata olnud ka edasiviivat arengut?

Kohaliku puidu väärindamine on mantra, millest on palju räägitud, kuid nähtavasti tuleb väga raskelt. Aga see on väärt suund, kuhupoole tööstus liigub. Püsimetsanduse arutelu on hakanud Soome eeskujul rohkem avalikust arutelust läbi käima. Need on minu hinnangul head suunad, kuhupoole liigutakse.

Nüüd jõuame siis ka praktilisemate küsimuste juurde: kes ja mil moel viis läbi need intervjuud, mis moodustavad filmi tuumiku?

Kõik intervjuud tegi Joonas Hellerma, kes oli seotud ainult salvestustega. Joonas muul viisil loomingulises töös ei osalenud. Intervjuud on üles ehitatud välkloengu vormis. See tähendab, et kõnelejad olid ise ette valmistanud ja eelnevalt kokku leppinud teemapunktid. Välkloengule järgnes tavapärane intervjuu, aga teemakäsitlused jäid üldjoontes samaks.

Kas filmis kõlavad katkendid pärinevad välkloengutest või neile järgnenud intervjuudest? Või mõlemast?

Filmis kõlab mõtteid mõlemast salvestise vormist. Välkloengu formaat sai ennekõike valitud ka psühholoogilisel eesmärgil. Kõneleja valmistub ju võtteks, see tähendab, et ta vaim on juba valmis ning mõtted korrastatud. See on filmitegijale tööriist, millega pannakse fookus paika ning tehakse materjal tugevamaks.

Kas inimesed, kellega intervjuud tehti, teadsid, et nende jutt jõuab lõpuks dokumentaalfilmi?

Mul on raske hinnata, milline arusaam kõnetatutel protsessist tekkis. Küll aga saan öelda, et peale puidutööstuse esindajate ei tekkinud kellelgi teisel vääritimõistmist, kus osaletakse. Kirjalikes pöördumistes olime avameelsed, meil polnud põhjust midagi varjata.

Möödunud aasta lõpus esitasid Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindajad teie vastu nõude, et filmist lõigataks välja nendega tehtud inter­vjuud. Kui ootamatult see nõue tuli?

Me andsime endale aru ja meid hoiatati, et kui valime tööstuse suhtes kriitilisema käsitluse, siis tekivad meil tõenäoliselt raskused. Seega teadsime, et ilma probleemideta me seda filmi välja tuua ei saa. Hoiatused kõlasid teadlaste ja metsandusele lähedaste inimeste suust, neid oli ennegi oma seisukohtade kaitsmisel survestatud. Nõude sisu ja ajastus olid muidugi ootamatud.

Kas olite ka enne selle nõude esitamist Metsa- ja Puidutööstuse Liiduga kontaktis? Kas nõudele eelnesid kirjavahetused-telefonikõned, mille jooksul ei saadud asju selgeks räägitud?

Me olime nii tööstuse esindajate kui nende kommunikatsiooniagentuuriga tihedas suhtluses, sest nad aitasid meil filmimist korraldada. Pärast filmi treileri väljatulekut võttis minuga ühendust Metsa- ja Puidutööstuse Liidu kommunikatsiooniagentuur Akkadian ja sealt edasi suhtlus katkes. Saan vaid subjektiivselt tuletada, et neid häiris filmi kriitiline sõnum. Olgugi et filmi sõnum on kaitsealuste metsade seisukord ning tööstust on filmis näidatud väga neutraalselt, tunti, et neid rünnatakse.

Sõnastusest: kas te kirjutasite liidu esindajatele, et intervjuud monteeritakse kokku "tervikuks" või "tervikuks filmiks"?

Oleme kogu kirjavahetuses, ka pärast esmast e-kirja, rääkinud filmist. Tähele­panuta on jäänud fakt, et Henrik Välja intervjuu salvestuse hommikul rääkisin telefonis Akkadiani esindajaga, kellele rääkisin samuti filmist.

Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juristid on püüdnud leida meie kirjavahetusest tõlgendusi, mis aitaksid väita vastupidist. Ja ma inimlikult mõistan seda, et see on ainus juriidiline viis end meie filmist distantseerida.

Täpsemalt, millist filmi osa nad näha ei taha? Kas soovivad kogu metsa- ja puidutööstuse osa filmist eemaldamist?

Metsa- ja Puidutööstuste Liit nõudis, et Henrik Välja ja Margus Kohava inter­vjuud lõigataks filmist välja. Ehk siis kahe isiku salvestisi me justkui filmis kasutada ei tohi.

Kas neile sobivad ka mingid alternatiivsed lahendused? On nad ka midagi muud peale eemaldamise välja pakkunud?

Nad ei ole pakkunud mingeid alternatiive. Nende nõudest saab välja lugeda, et nad ei soovinud debatis osaleda. Nad läksid koguni nii kaugele, et tahtsid meil keelata ka uudiselõikude ja arhiivide kasutamise.

Kas neil on selleks õiguslikku alust?

Metsa- ja Puidutööstuste Liit sai väga halba juriidilist nõu. Kui nad üldse oma suhtluses juriidilist nõu küsisid. Arhiivide, sealhulgas uudiselõikude kasutamisel ei oma intervjueeritav autoriõigust. Seega ei ole neil mingit alust keelata filmitegijal kasutada muid materjale.

See oleks mõeldamatu. See tähendaks igasuguse kriitilise käsitluse lõppu.

See on nüüd ikkagi pretsedenditu juhtum, et avalike vahenditega tehtava dokfilmi valmimist üritab üks erialaliit takistada. Tead sa, kas Eestis on varem midagi sellist toimunud?

Ainsad paralleelid, mis minul on tekkinud, on 1970ndate USA tubakatööstusega. Kuidas tubakatööstuse lobi ja kommunikatsioon püüdis kõigi vahenditega summutada teadmist tubaka kahjulikust mõjust ning poolteadusega varjata tõde. Eestis ei ole teisi selliseid kartelle, kellel oleks nii tungiv vajadus avalikku arvamust kujundada.

Viimased uudised selle nõude kohta jõudsid avalikkusse aasta lõpus. Kas vahepeal on midagi veel toimunud?

Meie juristid lükkasid Metsa- ja Puidutööstuste Liidu nõude sisu üheselt ümber. Me pakkusime tööstuse esindajatele mitut võimalust, kuidas ummikseisust välja tulla. Praegu (esmaspäeval, 8. I – toim) vaatavad RMK ja EMPL esindajad filmi ning nädala keskpaigaks peaks olema selge, mis tee nad valivad.

Kogu nõude paradoks seisneb selles, et ma võiksin ju vabalt lõigu filmist välja võtta. Aga ainus, kes sellest kaotab, on tööstus ise. Sest nende hääl kaob.

Mis olid teie pakutud võimalikud lahendused?

Me monteerime juba asenduslõiku tööstusest. Avalikes allikates on selleks piisavalt materjali. Andsime neile valida, et kui nad ka pärast filmi vaatamist soovivad oma intervjuudest taganeda, siis asendame salvestised autoripoolse interpretatsiooniga.

Filmi esilinastuseni on paar nädalat aega. Kas julged praegu öelda, et film jõuab jaanuari lõpus vaatajate ette?

Oleme võtnud vastu otsuse, et film linastub jaanuari lõpus igal juhul. Aga on võrdlemisi erakordne, et momendil ma režissöörina ei tea, milline see saab olema. Järgmiste nädalate sündmused loksutavad klotsid paika.

Dokumentalistika on elav vorm, eriti kui tegeled metsateemaga. (Naerab.)

Seega oled valmis ka selleks, et tuleb võib-olla veel viimasel päeval enne esilinastust film ümber monteerida?

Peame nädal enne esilinastust ikka pildi­rea lukku saama, muidu ei jõua tehniliselt kõiki detaile valmis. Aga järgmised kaks nädalat on kindlasti väga muutuse­rohked.

Omal veidral moel on see nõue ka väga hea turunduskampaania sinu filmile, võrreldav isegi möödunud aastal ilmunud Brigitte Susanne Hundi raamatuga "Ärahellitatud printsess", millest pärast vastuolusid Ekspress Meediaga sai teos, mida igaüks tahtis käes hoida ja lugeda. Äkki saad nüüd isegi rohkem vaatajaid?

Igasugune skandaal on edukas turundusmehhanism, aga see tuleb närvirakkude ja stressi hinnaga.

Kas läheb ka kalliks maksma, kui juristide tasud löövad filmi planeeritud eelarve lõhki?

On tõesti võrdlemisi võõrastav maksta võimaluse eest avaldada oma arvamust, aga see on vastuoluliste teemade käsitlemisel möödapääsmatu. Sellistes olukordades on mulle režissöörina oluline, et võrgustikud toimiksid. Võrgustike all pean silmas erialaliite ja asutusi, mille hulgas on Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Filmi Instituut, Eesti Filmirežissööride Gild jne. Need asutused seisavad filmiloomingu ja tegijate eest. Selline juhtum on häirekell.

Sa tunned, et praegu need võrgustikud ei toimi nii hästi kui võiksid?

Tunnen, et toimivad. Audivisuaal­autorite liit pakkus mulle juriidilist abi, EFI jagas meiega tekkinud probleemi üldsusele. Kolleegid pakkusid igakülgset toetust. Ma ei tunne, et olen üksi. See on väga suur asi.

* "Risttuules", Martti Helde, 2014; "Skandinaavia vaikus", Martti Helde, 2019.

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: