X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Reet Hiiemäe: igas rituaalis on salapärane miski, mis jääbki seletuseta

Reet Hiiemäe
Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo / ERR

Ka mina armastan seletada ja näha psühholoogilisi tõukejõude eri rituaalide taga, aga on mingisugune koht, kust alates ma leian, et las jääb see mingi salapärane miski, mis ongi seletamatu, ütles folklorist ja usundiloolane, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Reet Hiiemäe "ID" intervjuusarja aastalõpuusutluses.

Kui eriline aeg on detsembri lõpp-jaanuari algus Eesti rahvakalendris?

See aeg on igasuguste rituaalide poolest kahtlemata üks kõige erilisemaid kogu aasta jooksul. Kui vaadata aasta tähtpunkte, siis jaanipäev ja jõuluperiood - mitte ainult üks päev, vaid pigem pikem periood - ongi meil need kõige laetumad ja kõige tegevuserohkemad ajad rituaalses mõttes.

Mida teie folkloristina selle põhjuseks peate?

Sest aeg murdub teatud sümboolses-usundilises tähenduses, mingi kvaliteediga ajaperiood saab läbi. Näiteks talvise perioodi puhul mängib rolli just kõige pimedama aja sümboolika, sest pimedus on läbi aegade olnud pahupoole arhetüüp ja selleks, et seda pööriaega sujuvalt ja heaolu säilitades ületada, ongi rituaalid. Nende läbiviimisest saadakse tunne, et kui ma teen omalt poolt midagi hästi õigesti, siis saab elu edasi kulgeda.

Üks kõige tavalisemaid aastavahetuse rituaale, mis on pärit Hiinast, aga mida nüüd inimesed üle maailma teavad, on olnud ilutulestik, mis oma algses tähenduses pidi müra ja sähvimisega hirmutama eemale halvad vaimud. Millised on olnud aga ajalooliselt eestlaste aastavahetuse rituaalid? Kas siin on olnud vaikne või on ka tehtud mürtsu ja tuld?

Kui vaadata kombestikku ja rituaale, siis ega need naljalt ei teki tühja koha peale. Ja ükskõik kui teaduslik ja tänapäevane ja sekulaarne on maailm, siis ikkagi leiad sealt igal sammul taaskasutatud ideid, mis on pärit mõnest tihtilugu väga vanast usundilisest mõtlemisest. Ilutulestiku taga on arusaam tõrjemaagilisest lärmist. Ehk siis kahjustavad pimeduse jõud, mis võivad liikvel olla, on väga kartlikud ja seega lärm - ükskõik, mis moel seda teha - peaks nad minema peletama. Samas eks see lärm omakorda mõjus julgustavalt neile inimestele, kes kartsid seda üleminekuperioodi.

Enne ilutulestikku tehti vähem tehnoloogiat nõudvat kolistamist, aga sel ajal, kui juba püssid olid inimestel, tehti ka püssipaukusid. See on samuti tõrjemaagiline lärm. Siin on mõned huvitavad näited, et kuidas saab olla üheskoos mitu sümbolit. Mulle meenub üks selline pärimustekst, mille kohaselt tuli lasta püssi kiriku poolt kodu poole, - kirik ja surnuaed tihtilugu on koos -, ehk siis väga sümboolselt laetud kohast tuli lasta püssi kodu poole, et pühadus jõuaks ka koju ja peletaks potentsiaalse halva korraga nii pauku tehes kui ka seda sakraalset suunda andes.

Kas ka kirikukellade helistamine, kui seda tehakse aastavahetuse paiku, on ka mõnes mõttes heliline tõrjemaagia?

Selline loogika võib siin muuhulgas sees olla, aga tuleb ka vaadata, millist institutsiooni esindab parasjagu tehtav lärm. Kiriku puhul peaks see heli ka meeldetuletust kristlikust sõnumist laiemale kandma, aga idee on ikkagi jätkuvalt see, et valguse poolus võidaks pimeda või mittesoovitava ja kardetava jõu.

Tänane jõuluaeg erineb väga veel vaid saja aasta tagustest. Minu vanavanemad meenutasid, kuidas maal toodi tuppa õled, joodi koduõlut, mängiti mänge ja tööd ei tehtud, nüüd aga peetakse ka maal linlikke saksapäraseid jõule. Millist mõju jõulu- ja aastavahetuse rituaalide muutumine või kadumine meile avaldab?

Mina leian, et tänapäeva eluviis on teinud selle pimeda pööriaja ületamise maksimaalselt raskeks, sest kui vähegi vaadata tänapäeva inimese elutempot, siis jõulude-eelne periood on see kõige hullumeelsem kiirustamine.

Tööl tuleb lõpetada mingid aruanded ja pooleliolevad asjad, ja samas tahaks ju rõõmustada ka lähedasi, seega tuleb joosta jalad rakku, et nende oletatavad soovid täita. Samal ajal on unine või sisekaemuslik talveaeg, kus tahaks hoopis kerra tõmbuda ja nurruda. Aeg ja need tegevused, mida inimene justkui on sunnitud tegema, on vastuolus.

Selles mõttes ma leian küll, et pärimuslik tähistamine, kus jõulud oli pikem periood ja olid kindlad ajamarkerid, et näiteks toomapäevast peale me enam mingit tööd ei tee, vaid valmistame toitu, koristame kodu. Selline järkjärguline minek pühademeeleolusse oli mingis mõttes elutervem.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Kas uusaastaöö tähistamist tänasele sarnasel suurel ja pidulikul moel ka Eestis ajalooliselt tunti?

Nagu öeldud, siis pööripäeva aeg oli pikem periood, ta ei olnud ainult üks öö ja siis kõik on muutunud. Võib öelda, et see aeg algaski toomapäeva kandist, kuigi mingis mõttes selle eelaste oli juba pikk hingedeaeg, kus hinged pidid kodu külastama ja oli selline natuke mõtlikum periood. See aeg läks sujuvalt üle jõuluperioodiks ja paljusid kombetalitusi, maagilisi rituaale võidi teha nii jõuluõhtul, aastavahetusel kui ka lõpuks veel kolmekuningapäevalgi takkapihta. Kui aga võrrelda jõulusid ja aastavahetust, siis aastavahetus ilmselgelt oli rohkem laiema seltskonna püha. Igasugused külaskäigud ja naljategemised ja rahvamängud on rohkem ikka aastavahetuse ümber koondunud.

Mis saab peale kolmekuningapäeva?

Kolmekuningapäev oli üks selliseid korduvalt mainitud markereid, kui pidi hakkama pühadega kokku tõmbama, aga väga kahju oli ju sellisest mõnusast pühadeperioodist väljuda. Seega oli siis mõnes piirkonnas veel tuntud selliseid jõulu või uue aasta järelpäevasid, neid on naljatoonil esile toodud, et oleks veel pikem see jõuluaeg ja ei peaks veel tavalisse töötsüklisse naasma.

Jõuluajal oli tähtis koht mängudel, aga kui laiemalt vaadata, siis kui olulist osa täitsid mängud eestlaste kombestikus?

Enamasti on pärimuslik tegutsemine mitmekihilise tähendusega. Ühtepidi oli mängimine meelelahutus ja teistpidi ei ole ükski mäng ka päris puhtalt nalja pärast. Seal on tihti ka uskumuskomponendid, mäng pidi edendama mingit tegevust, näiteks loomade viljakust või iseenda heaolu.

Kasvõi selline asi nagu mõistatuste mõistatamine. Tihtilugu need eestlaste mõistatused olid üpris pikantsed, nalja sai palju, aga näiteks mõistatamisel kui protsessil on samuti usundiline taust. Näiteks oli uskumus, et kes palju jõuluperioodil mõistatab, selle inimese koduloomadel sünnib palju poegi. Mängudel oli teatav seos maagiaga.

Ja mitte ainult eestlastel, aga ka laiemalt on mõistatamise puhul ka selline taust, et kuna mõistatamine on üles ehitatud sümbolitele ja keerulistele küsimustele-vastustele, abstraktsele mõtlemisele, siis see tegevus peletab minema igasugused halvad jõud, kes on teatavasti enamasti lollid.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Kui aastavahetuse tegevustest veel rääkida, siis kas ja kuidas erinesid eri sugupoolte mängud ja muud rituaalid? Millest olid need erinevused tulnud?

Aastavahetuse mängudest tuleb mulle meelde näiteks õlgede lakkeviskamine ja üksteise vemmeldamine õlenuutidega. Õlgede lakkeviskamine oli selline paras naljategemine, aga teistpidi see pidi soodustama, et vili kasvaks tuleval aastal nii kõrgeks nagu lagi - seal on selline sümbolseos. Õlgede lakkeviskamisega tegelesid pigem mehed ja siin on seos selline, et mehed füüsiliselt tugevama sugupoolena esindasidki ka sümboolselt tugevamat aspekti.

Kui veel soolise poole peale mõelda, siis näiteks kui oli aastavahetusel südaöö kukkunud, siis tänapäevalgi tuntakse mitmel pool seda uskumust, et esimene külaline, kes uuel aastal tuli, pidi olema mees. Mina julgen arvata, et selles kontekstis ei omistatud naisele alavääristavat tähendust, et ta oleks kuidagi kehvem, vaid oluline oli just nimelt see, et mees on jõu ja tugevuse sümbol ja nii kandis kogu aastaks tugevat ja jõulist edenemise sõnumit.

Kas olukorrale, kui esimeseks vastutulijaks või külaliseks on siiski naine, oli ka lahendus, et uus aasta ikkagi jõuliselt jätkuks?

Enamasti pärimuses ei ole absoluutselt väljapääsmatuid olukordi. Alati kui mingi rituaalne tegevus ei lähe nii, nagu ta oli plaanitud, on võimalik kasutada mingisuguseid vastumeetmeid, millega seda ebasoovitavat mõju ära nullida. Soovimatust soost vastutulija puhul aitas kas mingisugune loitsusõna või ka pihutäie tuha raputamine jälgedesse. Alati oli mingisugune võimalus asja pöörata enda kasuks.

Väga praktiline! Kui räägime eestlastest tänapäeval, siis te olete 2020. aastal öelnud, et eestlased on tegelikult päris usklik rahvas, et jutt sellest, et me oleme ikkagi uskmatud, ei ole päris tõene. Nüüd on alates 2020. aastast juhtunud väga palju igasuguseid asju, mille puhul inimene justkui tunneb, et ta ei suuda ümbritsevat üldse mõjutada - sõjad ja kliimamuutused -, kas nüüd oleme kuidagi ka tavamõistes usklikumad kui näiteks veel kolm aastat tagasi? Kas sellised kaosemomendid võiksid meid teha veel usklikumaks või veel rohkem suunata spirituaalsetele-maagilistele radadele?

Siin see sõna usklik on minu meelest natuke eksitav, sest ta tihtilugu seostub klassikalise kristliku religiooniga. Seda sõna ma pigem siinkohal ei kasutaks, ja seda ei kasuta enamasti enda kohta ka tänapäeva inimesed, kes mingeid spirituaalseid lähenemisi praktiseerivad. Näiteks võib inimene väga vabalt kombineerida mingeid rituaale, näiteks kaitse- või ravirituaale ja samas olla doktorikraadiga, tegutseda teaduse alal. Selles mõttes ei ole selget vahet, kust lõpeb mingisuguste vaimsete tegevuste uskuja ja kasutaja ja algab teadusliku maailmavaate esindaja. Elu ei ole päris nii, nagu vahel tundub näiteks meedia- või siis foorumiaruteludest, et justkui kõik oleks täiesti mustvalge. Ma ütleksin, et õnneks on neid pooltoone oluliselt rohkem.

Aga seda, kas sellised keerulised ajad või haigused, epideemiad, sõjad muudavad inimesi rohkem altiks mingeid rituaale tegema või ka uskumusi vastu võtma, palvetama, see on kindlasti olnud täheldatav nii minevikus kui ka tänapäeval. Taaskasutamine on pärimuses väga sage nähtus - otsitakse välja kusagilt minevikust rituaalid, mida on varem sarnastes olukordades kasutatud ja sobitatakse need käesolevasse konteksti. Näiteks koroonaga seoses märkasin katkupärimusega päris palju ühiseid jooni.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Mainisite, et inimene võib olla doktorikraadiga, aga samal ajal kasutada teatud olukordades kaitsemaagiat. Mulle tundub aga, et tavatasandil ikkagi seostatakse religioossust ja spirituaalsust ning sellega seonduvate rituaalide järgimist just harimatusega. Kus on sellise seose juured?

Võtame väljendi pime ebausk, mis viitab justkui sellele, et inimene ei saa millestki aru, et tal pole haridust ega intellekti. Nagu ma juba mainisin, siis pimeduse ja valguse sümboolikat kasutatakse sel teemal hästi palju, ma ütleks, et kuni teadusdiskursuseni välja.

Kui vaadata mõne inimese usundilist käitumist, siis võib selguda, et ta ei ole sugugi seda kuidagi pimesi ilma vähimagi järelemõtlemiseta üle võtnud, vastupidi, tihtilugu inimene, kes mingit rituaali või alternatiivset lähenemist kasutab, on väga hoolikalt võrrelnud eri allikaid ja lugenud ka nende kriitikat. Seega ma ütleks, et pimedast ebaausust võib seal rääkida vaid mööndustega ja mõningatel juhtudel. Statistika näitab muuhulgas ka seda, et alternatiivmeditsiini kasutajad on sageli kõrgharidusega. Ja samas on vähese formaalse haridusega inimesi, kelle vaated on rangelt teaduspõhised. Seda, milline diplom inimesel taskus on, ei ole võimalik viia korrelatsiooni sellega, millist uskumust või rituaali ta kasutab.

Kui rääkida religioosset tunnetusest või täpsemalt võimest uskuda, siis Mihhail Lotman on märkinud, et see omadus on nagu musikaalsus: inimene kas sünnib sellega või ei (kuigi seda on võimalik hiljem teadlikult arendada). Kas teie nõustute sellega?

Leian, et see on natuke liiga absoluutne väide ja siin on jällegi ilmekad kogemuslood, millega olen kokku puutunud oma töös, kus näiteks inimene, kes rõhutab, et ta on eluaeg olnud skeptik, ei ole põhimõtteliselt nõidade juures käinud, mingeid selliseid asju uskunud, aga siis tekkis tal mingi tõsine probleem – tihtilugu on see terviseprobleem, kas vaimse või füüsilise tervisega seotud – ja ta mõtles, et ühe korra ta siis proovib. Ehk inimene, kes justkui on sündinud skeptikuks, jõuab staadiumisse, kus ta proovib viimases hädas ära muidu tema poolt mitteaktsepteeritava mooduse, sest kõik teised, mida ta on proovinud, ei ole soovitud tulemust andnud. Ja huvitav on ka see, et vahel selline skeptik, kes ise küll tundis, et sai mingist alternatiivsest lähenemisest abi oma probleemile, hiljem siiski leiab, et ta on skeptik edasi. Mööndes küll, et jah, see oli erand, tõesti, ma ei saa eitada seda, et see minuga juhtus, aga edasi lähen ikka skeptikuna.

Teisalt on ka päris palju neid nii-öelda elumuutvate kogemuste lugusid, kus inimene ütlebki, et siiamaani ma ei uskunud, et võib juhtuda midagi sellist, aga nüüd, kui ma olen seda omal nahal kogenud, siis maailm on täiesti muutunud. Nii võib juhtuda näiteks surmalähedaste kogemuste puhul või mingi üleloomuliku olendi kohtamisel, et inimene ei saa enam tagasi oma endisesse maailma pärast seda, kui midagi niivõrd teistsugust on temaga juhtunud. Ent on ka kogemuslugusid, kuidas aastaid kestnud usk võib ühel hetkel otsa saada.

Kas teie teadlasena olete näinud ka juhtumeid, kus inimene on ära kadunud usu ja rituaalide maailma, sidunud ennast tähenduste võrgustikuga, kust ta enam välja ei pääsegi?

Olen kohanud oma uurijakarjääri jooksul igasuguseid nii-öelda gradatsioone, nii selliseid väga leebeid ainult ajuti kasutatavaid rituaale kuni sellise tõesti hästi äärmusliku maailmavaateni, mis paneb inimest piirama oma tegevust sellesse maailmavaatesse kuuluvate võimalustega.

Carl Gustav Jung on kirjutanud, et teatud mütoloogiline kihistus mõtlemises ja maailmavaates on terve psüühika toimimiseks vajalik, ja kuna kaasajal on seda vajalikust vähem, siis on inimestel ka psühholoogilisi paineid rohkem. Kas te nõustute, et terve psüühika vajab maagilist-müstilist dimensiooni?

Põhimõtteliselt pigem nõustun, aga ma arvan, et siin jällegi ei saa kuidagi absoluudiga läheneda, et on või ei ole. Ilmselgelt on võimalik minna äärmustesse maagilise mõtlemisega, mis ei ole inimesele ega teda ümbritsevatele inimestele enam kuidagi kasulik ega edasiviiv. Teisalt kui võrrelda sellist üdini ratsionaalset maailma ja sellist maailma, kus on mingid inglid ja metsavaimud, siis ma leian, et avatus maailma võimaluste paljususele võib olla avardav.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Te olete uurinud ka naistega seonduvaid rituaale pärimuses. Millistel põhjustel olid rituaalid soospetsiifilised?

Üks olulisi põhjuseid oli see, et need etapid, mida naise keha oma elukaare jooksul läbib, erinevad meeste omadest. Näiteks suguküpsuse saavutamine naisel väljendub nii-öelda rohkem füüsiliselt, naiseikka jõudmine, rasedus, sünnitus - seal on palju järkusid, mis sellisel moel mehe elus ei väljendu. Seega tundub väga loomulik, et on mingisugused kogemused, mida on lihtsam läbi töötada sookaaslaste seltsis.

Folklorist Merili Metsvahi on kirjutanud, et tänase Eesti alade naistel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. Kas teie uurimused toetavad seda seisukohta?

Kui ma vaatan viimaste sajandite pärimusmaterjali, mida Eestis on kõige rohkem arhiivides, siis korduvalt on kirjeldatud, et aidavõti oli naise taskus ja et kui see perenaine siis süüa ei teinud või aita ei avanud, siis pere süüa ei saanud. Ehk siis oli tema hallata päris oluline elusegment ja üldse igasuguste varude üle otsustamine. Taluelu puhul kohtab mitmes aspektis sellist võrdväärsust – elu tingis selle ja oli mõttekas, et vastutus on jagatud, et ei ole sellist hierarhiliselt allumist. See muidugi ei tähendanud, et meie esivanemate elus ei oleks olnud lähisuhtevägivalda või probleeme joodikutest partneritega – ka need kuulusid paraku ikka ka siis mingi hulga inimeste ellu.

Aga kas me võime öelda, et enne kristluse juurdumist oli Eesti naise elu kvalitatiivselt parem ja huvitavam?

Ma hoidun tegemast selliseid väga laiu üldistusi, sest siin on nii palju individuaalseid nüansse. Kasvõi kui ma olen ise küsitlenud eakaid naisi nende noorpõlve kohta üheksakümnendatel aastatel, kui me kogusime inimeste mälestusi esimese Eesti vabariigi aja ja sellele eelnenud aja kohta – juba nendest individuaalsetest kirjeldustest tuleb esile nii palju erinevusi. Üks naine võis kirjeldada oma elu, et oli üks suur pidu ja lust ja tegime igasugust isetegevust. Töö tegime ka kiirelt ära, aga see käis nii möödaminnes. Ja teine, võib olla sama küla naine, võib kirjeldada seda olukorda hoopis, et elu oli raske, töö oli väga karm ja kontimurdev. Inimeste individuaalsed kogemused võivad olla niivõrd erinevad ja tihtilugu selle individuaalse kogemuse vormimisel oligi toeks usundiline maailm. Et kui ühel inimesel võib-olla olid mingid positiivsed uskumused kaitsevaimude kohta, kes aitavad raskel hetkel otsustada või edasi liikuda, siis võis tervikuna kogu maailm tunduda helgem. Seal hästi palju sõltus individuaalsest mõtetele suuna andmisest ja ka uskumuste konstruktiivsusest.

Kui palju te olete oma uurijatöös märganud Eestis levinud uskumuste ja rituaalide universaalsust ehk kui paljud neist pole levinud mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas?

Jah, kindlasti on seda universaalsust väga palju, aga et asi oleks segasem, tuleb lisada, et kindlasti on ka kohapõhisust väga palju (naerab).

Kui ma olen vaadanud näiteks maskeerimisrituaale – aastavahetusega seoses on käinud meil jõulusokud ja jõuluhaned ja igasugused huvitavad olendid või maskeeritud tegelased. Sellist talveperioodi juurde kuuluvat maskeerimist toimub väga palju maailma usundites, aga mingisugused kohalikud nüansid on ikkagi erisugused. Põhiidee ent on jällegi sama: peletada eemale see halb ja kuri ja tunda ennast kaitstuna. Aga samuti saada nalja. Lisaks tihti need igasugused maskeeritud loomolendid olid ka maskuliinsete tunnustega, näiteks Bulgaaria, Kreeka ja mõningate teiste maade kultuuris nad võisid kanda hiiglasuuri puust falloseid, et sümboolselt edendada sigivusjõudu. Sest alati aasta läks tsüklina edasi ja järgmisel kevadel sündisid jälle loomadel järeltulijad. Taotlus, et sigivus jätkuks, on kahtlemata universaalne. Aga teistpidi, kui vaadata meie Eesti loommaske just sellisel kujul, nagu nad meil on oma mitmekesisuses, siis on siin ka kohalikku eripära, mida mujalt ei leia.

Räägitakse päris palju sellest, et teatud tavandite ja rituaalide kadumise pärast on kurb meel, aga kas teie oskate välja tuua kas või mõne rituaali, mille kadumise üle on teil hea meel?

Siin ma pean jälle sisse tooma sellise geograafilise boonuse, et eestlased on mingis mõttes hästi eluterved. Meil ei ole ajalooliselt olnud selliseid kannatuse- ja vägivallarituaale, nagu naiste ümberlõikamine, mis Aafrika mõningates piirkondades on jätkuvalt aktuaalne, või siis mingid muud keha moonutamise või vigastamise rituaalid. Meie siinses kultuuris suutsid noorukid saada täiskasvanuks ilma drastiliste valutegevate sekkumisteta. Aga kahtlemata on sellegipoolest Eesti pärimuses olemas ka kahjustamist taotlevad rituaalid. On päris palju selliseid üleskirjutusi, kuidas maagiliselt kellegi saaki ära võtta või mõjutada, et teise abielu nässu läheks - sellised karmi poole sekkumised. Ja need ei ole kindlasti see osa kultuurist, mille kadumise üle tuleks kurvastada või mida tuleks taaselustada.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Kui te oma teadlaseteele vaatate, siis kas te võiksite seda esimest tõukejõudu kirjeldada, kuidas te jõudsite just selliste teemade juurde, nagu te praegu käsitlete?

Kindlasti oli seal seos isiklike kogemustega ja mingil määral ka kokkupuude vägivallaga tingis selle, et vaadata lähemalt inimeste hirmusid folklooris. Lõpuks ringiga jõudsin kaitserituaalide uurimiseni, mis on valdavalt väga helge teema ja kui seda põhjalikumalt vaadata, siis näeb, kui palju meie ümber on jätkuvalt inimestel mooduseid ja püüdeid ennast kuidagi vaimselt kindlamalt tunda. See helge pool tekitab minus optimismi, et inimsool on tulevikku ja et maailm võiks liikuda edasi valguse poole, kui kasutada jälle sedasama arhetüüpi, millega me seda vestlust alustasime.

Üle maailma on väga tuntud mütoloogia ja muinasjuttude kaudu maailma selgitav Clarissa Pinkola Estesd raamat "Naised, kes jooksevad huntidega", mida on ka Eesti ilmunud väga mitu trükki. Paljudele tundub, et see on selline raamat, mille lugemisest on kasu igal naisel ja võimalik, et ka meestel. Aga kas võib selliseid teadustekste tõesti lugeda praktilise õpetusena oma elu ja saatuse kujundamise kohta?

See oleneb inimese vastuvõtuvõimest. Omalt poolt leian, et väga kasulik on lugeda meie enda Eesti vanu kaitse- ja edenemisrituaale kirjeldavaid tekste. Sinna juurde kujutada seda konteksti, et on 17. või 19. sajand, elektrit ei ole, sotsiaalkindlustust ei ole, on lõputult füüsilist tööd, eriti veel teoorjuse ajal, kui ei olnud lootustki, et homme midagi muutuks.

Ja kui inimene selle keskel kuidagi suutis elurõõmu ja kaitsetunde säilitada, nagu nendest üleskirjutustest aimub, siis see on minu arvates inspireeriv ka tänapäeval.

Oma tudengitel ma ühe loengu raames palun intervjueerida mõnda endale tuttavat inimest just kaitserituaalide seisukohalt. Sealt ma saan juba mitmeid aastaid tagasisidet, et selliste rituaalide katsetamine ja kasutamine ei ole kuhugi kadunud. See püüdlus, et on võimalik enda jaoks ise midagi ära teha, et ennast paremini tunda, see on midagi inimesele loomuomast, mis ei kao.

Aga kui keegi nüüd skeptikuna küsib, et mis mehhanism seal taga on, et kuidas kaitserituaal siis aitab teda? On see mõju psüühiline või füüsiline?

Siin ma ütleks jälle, et inimene, kes on hädas ja seda rituaali teeb, tema jaoks ei ole vahet, kas aitas platseebo või aitas tegelikult mingisugune kaitsevaim. Tema jaoks on kõige olulisem, et aitas.

Uurijana muidugi tekib kiusatus hakata seda kuidagi liigitama, et kas see on psühholoogiline enesesisendus või mõned autorid, kes on täheldanud, et rituaalide juurde kuulub tihti füüsiline tegevus, näiteks enda hõõrumine kuhugi kivi vastu või roomamine millegi alt läbi, on oletanud, et näiteks külma kivi pealt liulaskmine võis muuta sisesekretsioonisüsteemi toimimist ja tingida muutusi terviseseisundis. Selline seletamiskihk on teadlastel muidugi alati.

Aga mina jõuan välja ikka selleni, et ka mina armastan seletada ja näha neid psühholoogilisi tõukejõude seal rituaalide taga, aga on mingisugune koht, kust alates ma ikkagi ütlen, et ma ei püüagi seda päris sada protsenti lõpuni seletada, et las jääb see mingi salapärane miski, mis ongi seletamatu.

Reet Hiiemäe Autor/allikas: Lauri Kulpsoo/ERR

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: ID intervjuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: