X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Vandenõude keerukas lihtsus

Mihhail Lotman
Mihhail Lotman Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Uus raamat
"Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm."
Autorid Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson, Mihhail Lotman
Toimetanud Marju Randlane
Küljendanud Liina Valt
Ilmus sarjas "Vaba akadeemia raamatukogu"
Sarja kujundanud Zigmunds Lapsa
Postimees Kirjastus

Arvustus ilmus Sirbis

Vandenõuteooriad ei teki juhuslikult ja need ei lange juhuslikule pinnasele. Seevastu vandenõuteooriad ei ole vandenõud, ehkki aspekt, et vandenõuteooria taga võib peituda ka teostuv vandenõu, on nimelt see, mis inimeste fantaasianäsakesi kõige enam toidab. Kas seda annaks muuta?

Semiootikud Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman on kokku pannud monograafia "Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm". See mahukas teos liidab tervikuks killud, miks ja mis põhjustel vandenõuteooriatesse usutakse ja neid levitatakse. Aga miks siis?

Madisson ja Ventsel osutavad Ameerika politoloogile ja kirjanduskriitikule Fredric Jamesonile, kes nimetab vandenõuteooriaid ebaadekvaatseteks tunnetuspraktikateks. Selle kohaselt süüdistatakse mingeid kahjutekitavaid rühmitusi eesmärgiga juhtida tähelepanu eemale tegelikult süüdlaselt, s.t kapitalistlikult süsteemilt. Mõistagi kuuluvad sellise tegevuse juurde salakokkulepped, -tegevused ja -märgid ning soov manipuleerida suurte rahvahulkadega.

Sellele loovad soodsa pinnase tervikpildi infoaugud, mida kildudest küllastunud teabe- ja meediaruum paratamatult sisaldab. Infoauke on võimalik täita vandenõuteooriatest tuletatud lugudega, et nende kaudu maailma mõtestada.

Mis siis, kui vandenõuteooriate levik ühiskonnas ei tulene infopuudusest? Kindlasti ei tulenegi. Info ülekülluses levib enneolematult palju vandenõuteoreetilist infor­matsiooni. Seda põhjusel, et kõigilt-kõigile-kommunikatsioonis on kõigil võimalik info "DNAd" muuta ja turbokiirusel edasi levitada. Seega on vandenõuteooriate levik märk ka millestki muust – võõrandumisest, infokildude paljususest ja seoste puudumisest nende kildude vahel ning võimalusest teooriaid kommunikatsiooni kiirendamisega katalüüsida.

Vandenõudeta kultuurid

Vandenõuteooriate levik on omane praegusaja kommunikatsioonikanalite mitmekesistumisele ja kättesaadavusele eri ühiskonnakihtides, kuid kuidas on see olnud ajaloos ja maailma eri paigus? Autorid toovad välja, et vandenõuteooriad ei ole samaväärselt läänemaailmaga levinud näiteks islamiriikides ja Aasias.

Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et neid ei ole üles tähendatud, puuduvad kirjalikud allikad. Teine põhjus võib olla, et nii islamimaailmas kui ka muistses Aasias polnud inimestel vaba tahet ja usuti, et inimesi juhib Jumal või muud üleloomulikud jõud, mis määravad inimese elutee.

Kolmas põhjus võib olla mõistagi selles, et vandenõuteooriate levikuks pidanuks eksisteerima suhtlusruum, mille eelduseks on kirja- ja lugemisoskus või muu info levitamise viis. Just see muu viis ehk suuline pärimus võib olla vastus küsimusele, miks vandenõuteooriad levisid Euroopast neisse piirkondadesse koloniaal- ja imperialistliku poliitika tagajärjel.

Üks lõputa jutt

Tänapäeva vandenõuteooriaid ja nende teaduspõhiseid uuringuid analüüsides toovad autorid esile, et vandenõu­teooriaid iseloomustab lõputus. Teisisõnu, need ei lõpe kunagi, sest see nõuaks seletavat lahendust ja kaotaks põnevuse. Nii ei leiagi lahendust Estonia huku või COVID-19 pandeemia ümber keerlevad vandenõuteooriad.

Ka 11. septembri kaksiktornide rünnaku annab ühendada nt Kennedy mõrvaga ja sellega muuta lugu lõputuks. Ja alati veel millegi järgmisega, mille puhul saab jätta õhku kahtluse, et sündmuse taga on ikkagi midagi, mida esmapilgul ei nähta ja mille eesmärk on masse mõjutada ja kahjustada.

See eristab ka tänapäeva vandenõuteooriaid antiikmaailma lugudest, sest need olid lõplikud. Lugu sai lahti seletatud, isegi kui see seletus oli ebamõistlikult üleloomulik.

Vahest sugenes lõputus vandenõuteooriatesse keskajal. XVI sajandi keskpaiga nõiaprotsessid on omal moel vandenõuteooriate "praktika". Inimesi, peamiselt naisi, süüdistati saatana teenimises ja maagias ning tõestati süüd uputamise või põletamisega, mida võib vaadelda vandenõu tõestamise praktikana. Aga ka tõhusaks viisiks ühiskonda selle toel kontrollida. Vandenõunarratiivide lahutamatu osa on seega lõppematu kahtlus ja lahendamatus.

Intuitiivne vs. analüütiline

Tuleme siiski tagasi küsimuse juurde, miks vandenõuteooriaid tänapäeval usutakse. Eriti olukorras, kus infot on küllaldaselt ning tänu haridusele ollakse võimelised infot otsima ja sünteesima. Raamatus tuuakse välja mõiste "kognitiivne stiil" kui inimese suhteliselt püsiv teabe omandamise ja töötlemise viis.

Briti teadlaste uuringust selgub, et usk vandenõudesse on positiivses korrelatsioonis intuitiivse kognitiivse stiiliga, negatiivses aga analüütilisega.1 Teisisõnu, need, kes intuitiivselt ehk suurema vaimse pingutuseta ja kiirelt infot töötlevad, loovad pealiskaudseid ja ka ekslikke seoseid ning see ühildub hästi vandenõuteooriate eesmärkide ja levikuloogikaga. Seevastu analüütiline kognitiivne stiil nõuab aega ja pingutust, sest inimene otsib detaile ja tõendusi. See ei pruugi sobida vandenõuteooriate olemusega.

Väidetavalt kalduvad haritumad inimesed mõtlema analüütilisemalt ja võtavad seepärast vandenõuteooriaid vähem tõsiselt kui madalama haridustasemega inimesed. Ometi näeme vandenõuteooriate levitajate hulgas ka bakalaureuse- või magistrikraadiga inimesi, mis seab kahtluse alla eelneva väite hariduse seosest analüütilisusega. Teisalt paneb ka küsima nende inimeste tegevusmotiivide kohta.

Samuti võib juurelda selle üle, kas kiirele ja pealiskaudsele infovoole lähenetakse analüütilise kognitiivsusega. Sealt edasi ei pea vahest kaugele mõtlema, millega selline infokäitumine hästi korreleerub.

Kontroll, kuuluvustunne ja võim

Miks inimesed ikkagi vajavad vandenõuteooriaid? Mõne aasta eest kaitsti Tartu ülikoolis magistritöö2, kus on välja toodud, et ühe vandenõuteooriatele keskenduva alternatiivmeediakanali lugejaskond on õige eriilmeline – eri haridustaseme, vanuse ja huvidega. Kõnekas on leid, et küllalt paljud kasutavad vandenõuteooriaid meelelahutuslikul eesmärgil, otsivad neist eskapismi ja närvikõdi.

Raamatust saadakse lihtne vastus: vandenõuteoreetilised seletused pakuvad psühholoogilist turva- ja kuuluvustunnet. Kes arvab, et tal puudub ümbritseva suhtes kontroll, võib otsida lohutust vandenõuteooriatest. Seda põhjusel, et vandenõuteooriates pakutava alternatiivse seletusega kaasa minnes tunnetatakse pisut rohkem võimu kui "ülejäänud massil", kes usub peavoolunarratiivi.

Põhjusi, miks vandenõuteooriaid usutakse, on palju. Vandenõuteooriad pakuvad paeluvaid narratiive, mille on loonud üksikisikud või riigid tahtlikult, täpsemalt, pahatahtlikult. Samahästi võivad need narratiivid ka ise välja kujuneda inimeselt inimesele liikudes, sest inimesed armastavad lugusid, eriti neid, mis pakuvad närvikõdi ja põnevust.

Pärast "Vandenõuteooriate tähendusmaailma" lugemist on kõik selge, ehkki piir elu ja vandenõuteooriate vahel kipub üha hägustuma. Kas vandenõuteooriad saaks ühiskonnast eemaldada, ära keelata? Raamatu põhjal võib lühidalt vastata: ei saa.

Osalt seepärast, et vandenõuteooriad on siiski lood ja inimesed armastavad lugusid luua, paisutada ja levitada. Vandenõuteooriate keelamisega peaks alustama pseudoajalooliste romaanide, näiteks Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude, Umberto Eco "Roosi nime" ja Dan Browni "Da Vinci koodi" keelu alla panekust.

Või kas oleks võimalik keelata rääkida lugusid? Kindlasti mitte. Vandenõuteooriad on justkui viirused DNAs, mida sotsiaalse suhtluse käigus edasi antakse ja mis selle käigus muteeruvad ning koguvad üha elujõudu. Ventseli, Madissoni ja Lotmani monograafias ei pakuta must-valgeid lahendusi, vaid maalitakse vandenõuteooriatele õige mitu värvivarjundit juurde. Sestap on see hüva lugemine nii neile, kes peavad vandenõuteooriaid jamaks, kui ka nende veendunud uskujatele.

Raamatu teine osa, millel ma siinses arvustuses ei peatu, pakub semiootilist sukeldumist vandenõuteooriate sügavasse kloaaki. Kahtlemata närve kõditav ja põnev lugemine, ehkki raamatuarvustuses ei tahaks neid lugusid esile tõsta, et omakorda vandenõuteooriate levikule mitte hoogu juurde anda. Sedagi kavatsust võib võtta vandenõuteoreetilise plaanina ärgitada lugejaid seda teost kätte võtma.

1 Stefan Stieger, Nora Gumhalter, Ulrich S. Tran, Martin Voracek, Viren Swami, Girl in the cellar: A repeated cross-sectional investigation of belief in conspiracy theories about the kidnapping of Natascha Kampusch. – Frontiers in Psychology 201, 4/297. https://doi. org/10.3389/fpsyg.2013.00297.

2 Kristi Sobak, Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika. Magistritöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste Instituut 2020. http://hdl.handle.net/10062/67863.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: