X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Katrin Pauts: keda ja mida mõtlen eliidi all?

Katrin Pauts
Katrin Pauts Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Eliidi põhitunnuseid pole minu silmis mitte preemiad, ordenid ja väärikad kohad teiste saatuse üle otsustavates komisjonides, vaid ennekõike info valdamine. Täpsemalt seda sorti info, mis võib inimese elu päris oluliselt muuta.

Viimaseil päevil, kui selgus, et ma kirjanikupalka jälle ei saanud ning end tõrjutu ja alaväärsena tundsin, on mitu inimest, keda loen loomingulise eliidi hulka kuuluvaks, mulle rõhutanud, et "eliit" on meie pisikeses kirjandusringkonnas totter sõna. Kõik olevat võrdsed. Keegi ei pidavat end ülejäänutest paremaks.

Eliidi suutmatus end eliidina tajuda on vist viga, mida ei saa ette heita, sest ega keegi seda meelega tee. Ma täitsa usun seda. Mäletan klaarilt, milline imedemaa tundus mulle algul kirjanike liidu meililist. Mida kõike ma sealt ei leidnud: teated stippide ja residentuuride kohta, üleskutsed sinna ja tänna kandideerida, üritused, mis puha olemas on ja kuhu igaüks vabalt minna võib. Terve kupatus, millest mul enne liitu astumist õrna aimugi ei olnud! Nüüd taban end juba omakorda hämmeldumas, kui taipan, et minust hiljem loometeele asunud tuttavad neid asju ei tea.

Esimese raamatu ilmumisest möödunud kaheksa aasta jooksul olen tasapisi veendumusele jõudnud, et oma loovisiku-elu algusaastatel kannatasin palju ja asjatult just infosulu tõttu. Alles tagantjärele olen kuulnud, mida kõike mu rapsimist kõrvalt jälgides ära ei imestatud: miks ma ei kandideerinud sinna või tänna, miks küll ei kasutanud seda või teist võimalust…

Laenutustasu ja loovisiku toetus  

Ainult paar näidet: ravikindlustuseta vabakutselisi on meil jalaga segada, aga riiklikust loovisiku toetusest (spetsiaalselt loomeinimestele disainitud sotsiaalabimeede) kuulsid paljud esimest korda alles pandeemia ajal, kui kultuuriministeerium seda peavoolumeedias mainis. Loogiline, et abivajadus kohe hüppeliselt kasvas ja eelarve juba enne sügist tühjaks sai.

Teine alles viimase paari aasta jooksul paljude autorite teadvusse jõudnud asi on laenutustasu. Isegi mu küllalt tuntud, juba mitu teost avaldanud tuttavad ei teadnud, et see on üldse olemas. Mina, ju kah juba servapidi eliiti kuuluvana, ei tulnud selle pealegi, et nad ei tea! Loogiline, et taotluste arv kasvas, kui laenutustasu ümber peavoolumeedias korralikult lokku lööma hakati.

Kogu see info oli kõik see aeg avalikult üleval, võiks nüüd noomida. Ise olite lollid! Kahjuks on nii, et kui sa ei tea, et jumal on loonud kukeseene, ei tule sulle pähe, et võiksid seda padrikust otsima minna. Kandikul ei kanna keegi sulle mingit teavet nina ette, selge siililegi, aga seda ei pruugi saada isegi küsides, kui sa juhuse armust õigete inimeste otsa ei satu. Kui ise pakilise tervisemure tõttu hädasti ravikindlustust vajasin, kisasin sellest oma tutvusringkonnas ja sotsiaalmeedias küll täiest kõrist, aga vaat loovisiku toetust ei mainitud mulle kordagi.

Residentuurid ja stipendiumid

Mäletan eredalt oma jahmatust, kui 2019. aastal esimest korda teada sain, mis on loomeresidentuur. Kuna ma veel liitu ei kuulunud, valgustas mind sellest poolkogemata tšehhi kirjanduskriitik, kellega Prahas tutvusin. Kui mulle hakkas kohale jõudma, millest olin teadmatusest ilma jäänud, süvenes mu umbusaldus eliidi vastu. Mine tea, mis salateadmisi nad veel valdavad? Milliste riitustega omakeskis tegelevad?

Mida rohkem jõuab sinuni tagantjärele infokillukesi võimalustest, mis oleksid võinud su eluteed suunata või halbu olukordi ära hoida, seda paranoilisemaks muutud. See pole ju ainult minu probleem. Salapärast ja kättesaamatut eliiti tunnetab vähemal või rohkemal määral iga vabakutseline, kes ei kuulu loomeliitu, keda pole ühegi tunnustuse vääriliseks peetud ega kuhugi kaasa kutsutud.

Miks info ei liigu mujal kui nn ringkonnas, võiks vandenõuteoreetik põhjendada ihnuse ja aplusega. Kui miskit jätkub ainult vähestele, ei tõtta sa sellest kõigile pasundama, vaid üritad ennekõike oma noosi kätte saada. Päriselus see vast nii äärmuslik pole. Teadjad lihtsalt ei taju, et neile enesestmõistetavad teadmised on privileeg.

Olen pealt näinud, kui kiiresti kõik muutub, kui ise n-ö jalg ukse vahele saadakse. Astutakse loomeliitu. Saadakse mõni väärt nominatsioon või auhind. Satutakse poolkogemata loomeeliidi seltskonda ja veendutakse oma silmaga, et nad on lihast ja luust olevused. Jube ruttu tekib siis üleolekutunne, mis meenutab uusrikaste suhtumist vaestesse: olete ise süüdi! Endisest uskmatust saab korraga valgustatu, kes nüüd põrnitseb usueitajaid nagu poolemeelseid. 

Rohkem empaatiat uustulnukale

Kogu selle jutu moraal: uustulnukate vastu võiks teinekord ehk sõbralikum olla. Tulla selle peale, et teadmatus pole alati rumalus või saamatus. Mõned inimesed on paremad suhtlejad, kohanevad ja sõbrunevad kiiresti. Teiste iseloom on kinnisem. Mõne uustulnuka ettevaatlik eemalehoidmine võib tunduda ülbusena, aga tegelikult inimene võib-olla lihtsalt kardab, et ta pole teretulnud. Nagu elus ikka: kes sajab koputamata sisse ja kes niheleb kutsuvat viibet oodates häbelikult ukse taga.

Kui viibet ei tulegi, võib ettevaatlikumas uustulnukas maad võtta meelekibedus. Tunne, et teda ei taheta. Et ta pole piisavalt hea. Mulle on viimasel ajal osaks langenud rohkem häid ja julgustavaid sõnu kui oskasin oodata. Aga selleks, et neid kuulda ja endale mingit kinnitust leida, pidin juba mitmendat korda ilma jääma kirjanikupalgast, sellest ahastusse sattuma ja seda nii häälekalt väljendama, et mu meeleheide lõi prao, millest hakkas kumama valgust.

Soovin, et oleksin seda kõike kuulnud juba palju varem. Uus inimene ringkonnas vajab empaatiat, kutsuvaid signaale ja ennekõike infot. Siis ehk ei tekigi tal muljet mingisugusest kõrgist eliidist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: