Järgmise aasta eelarves suurendatakse eesti kirjanikele, tõlkijatele ja raamatukunstnikele mõeldud autorihüvitusfondi laenutushüvitise mahtu ühe miljoni euro võrra. Kui sel aastal jagati autorite vahel laiali pool miljonit eurot, siis aasta varem oli autorihüvitusfondi laenutushüvitise maht 100 000 eurot.

"Kasv on märkimisväärne, aga ma rõhutaksin, et see 1,5 miljonit eurot on tegelikult enam-vähem ekvivalentne sellega, kui 2004. aastal Eesti riik alustas laenutuste hüvitamist. See eelarve, mis esimestel aastatel riik laenutushüvitiseks eraldas, on nüüd võrreldav selle 1,5 miljoniga, kuhu me oleme 20 tegevusaasta jooksul tagasi jõudnud. Aga see on soliidne tase, kust edasi liikuda," leiab autorihüvitusfondi juht Ainiki Väljataga, kelle sõnul loorberitele siiski puhkama ei saa jääda.

Tänaseks on autorihüvitusfond teinud ministeeriumile ettepaneku autoriõiguse seaduse ja valitsuse määruse parandamiseks, et 1,5 miljonit eurot oleks fondi baastase.

"Sealt oleks väga keeruline ministeeriumil oma suva järgi järgmisel aastal vaadata, et see miljon kuluks mujal ära. Me ei tea, mis valitsused tulevad, me oleme aegade jooksul väga palju ministreid näinud, kes ei ole mõistnud, et laenutustasu on autorite jaoks alandaval tasemel. Me ei tea, mis tulevik toob, ja selles mõttes raiuda seadusesse," selgitas Väljataga.

Teine muudatusettepaneku eesmärk on seadusega hüvitise ülempiiri tõsta. Praegu on ülempiir neljakordne Eesti eelmise aasta ühe kuu keskmine brutotasu. "Umbes 20 autorit võiks järgmisel aastal umbes 10 000 euro ringis laenutustasu saada, kui see nüüd õnnestub," loodab Väljataga.

Kirjanik Katrin Pauts, kes sai möödunud aasta laenutuste eest tänavu umbes 3000 eurot, nentis, et ainult laenuhüvitisest ta ära ei ela, mistõttu peab ta lisatöid tegema. "Ma pean oma elamisraha kokku saama, kuskilt mujalt see mulle ei tule. Tänavu ei ole mul mitte midagi ilmunud ja arvatavasti ka ei ilmu. Ainuke raha, mis ma raamatu eest sain, oligi suvel laenutushüvitis," tõi ta välja.

E-raamatute laenutamist riik ei hüvita

E-raamatute laenutamist riik aga ei hüvita. Väljataga sõnul ei ole sellega seonduv Euroopa Liidus üheselt paika pandud.

"On kaks teineteisele vastu rääkivat Euroopa Kohtu lahendit: üks ütleb, et tegemist on laenutuse ja eksklusiivse levitusõigusega, teine ütleb, et tegemist ei ole laenutamisega, vaid üldsusele suunamisega, mis on hoopis teistsugune tegevus. Põhimõtteliselt väga vähesed riigid hüvitavad e-laenutust," selgitas ta.

Pauts ja Väljataga usuvad, et riik peaks e-raamatute laenutamise hüvitamise osas pilgu tulevikku suunama.

"Mina olin kolm-neli aastat tagasi skeptiline, kas e-raamatul on tulevik, kas mina seda kunagi lugema hakkan, aga võta näpust, praegu ma tuhnin MIRKO äpis ja loen sealt e-raamatuid. Inimeste harjumused ikkagi muutuvad. Need ei muutu küll nii kiiresti, aga see juhtub," rääkis Pauts, kelle sõnul pööravad ka autorid e-õigustele rohkem tähelepanud.

"Varem olid need punktid lepingus, millest sa lasid ükskõikselt silmad üle. Praegu on paljud autorid jõudnud segase ja läbipaistmatu süsteemi tõttu olukorda, et neid e-õiguseid ei taheta kirjastustele üldse andagi," selgitas ta.

Väljataga selgitas, et tänasel päeval on e-raamatute laenamine litsentsipõhine ehk raamatukogu saab kirjastuse käest loa ja kirjastus ütleb, mitu korda tohib teost kasutada. "Kõigepealt annab autor kirjastusele need õigused ja kirjastus omakorda raamatukogudele."

Autorihüvitusfondi juhi sõnul on fondi üks eesmärk, et e-laenutused võrdsustatakse laenutamisega. "See süsteem oleks sellisena kindlasti elujõuline ja autoritele läbipaistvam," usub ta ning lisas, et üks ühele kirjastusega asjaajamine ei ole autori jaoks võrdne suhe.

"Kirjastus on siin alati tugevam. Autor tegeleb loomingu, mitte juura ja nende pisikeses kirjas pügalate analüüsiga. /--/ See ei ole päris võrdne suhe ja siin peaks ministeerium kirjastuste ees kindlasti selja sirgu lööma ja autoreid ja raamatukogusid kuulama, kes on huvitatud sellest, et asjaajamine kirjastajatega oleks lihtsam. Kirjastajad saavad praegu põhimõtteliselt sellele protsessile pidurit tõmmata."

Väljataga kiitis aga autoreid, kes on laenutustasude eest võideldes oma selgroo üles leidnud. "Siiamaani suhtuti võib-olla oma õigustesse ja võimalustesse abstraktsemalt – et keegi kuskil ajab meie asja. Nüüd on selle laenutustasu võitluse ajal aru saadud, et me ise ajame oma asja. Ajame seda riigiga, kui vaja, oleme jõulised ja ei lase endale pähe astuda."

"Kirjanikud said esimest korda tunda, et kui sa võitled millegi eest, siis ongi võimalik võita. Ma arvan, et seda keegi ei uskunud, et me saame mingisugust raha juurde," nõustus Pauts.