Eesti Rahvusmeeskoor on end ammu tõestanud rohkemana kui pelgalt kutselise meeskoorina. Tõele au andes oleme privilegeeritud olukorras, kuna maailmas unikaalne kollektiiv tegutseb just siin. Gustav Ernesaksa poolt 1944. aastal ellu kutsutud meeskoor oli oma algusaastail sõjaräsitud Eestis inspiratsiooniallikas ja missioonipisik sadadele meestele, RAM-i eeskujul tekkis palju meeskoore.

Tänane RAM liigub teistel kunstilistel rööbastel – kahtlemata on ta endiselt meeskooride seas esimene, kuid vahe harrastuskooride ja ülikoolide juures tegutsevate meeskooridega on üüratu. RAM-i peadirigent ja kunstiline juht alates hooajast 2011/2012 Mikk Üleoja on rahvusmeeskoorist voolinud kõrgliigasse kuuluva vokaalselt piiritlematu ja fleksibiilse koosluse, olgu repertuaariks Šostakovitš, Strauss, Schubert või Ernesaks.   

Kontsert "Signum magnum" oli kahe helilooja loomingu paralleelne kulgemine. Üks heliloojatest Giovanni Gabrieli (1553–1612) on muusikaloost teada Veneetsia Püha Markuse kiriku organisti ja muusikajuhina, tema pühakojas pea kolme kümnendi jooksul tegutsetud ajal sündis seal mitmekoorimuusika. Gabrieli lopsakast loomingust oli RAM-i kavas viis motetti, mille meeskooriseaded oli teinud helilooja ja RAM-i laulja Aare Kruusimäe.

Meeskoori käekäiku jälgiv kuulaja on kindlasti märganud dirigent Mikk Üleoja kirge nüüdisheliloojate loodu vastu, nii polnud erand seegi kontserdiprogramm. Tänapäeva muusikat esindas teine itaallane, Giovanni Bonato (sündinud 1961). Kahe helilooja 500-aastase vahega loodud muusika oli kõrvutamiseks paslik, moodustades kumera terviku.

Bonato muusika on "ruumiline", seda lauldakse alati ringina ümber publiku seistes. Nii on arhitektuuril muusikateose esituse juures märkimisväärne roll – sama teos võib eri saalides esitatuna kõlada erinevalt, iga esituskorra ajal uute kõlanüanssidega.

Estonia kontserdisaalis on RAM Bonato teoseid laulnud ka varem, see on tehtav. Kuna saali põrandal esinedes akustika lauljaid just väga palju ei toeta, on see üsna komplitseeritud muusikaline materjal. Bonato muusikas on esindatud paras kimp uue muusika štrihhe: kohati ekstreemsete vokaalsete liinide väljavedamise kõrval sahinad, sosinad, häälitsused, koputused, kajad, tsitaadid ja teatraalsus. Helilooja ideede teostus johtub suuresti koori vokaalsest võimekusest. RAM oli sel päeval rohkem kui heas toonuses – vokaal kandis ja koor oli ainiti saali keskel dirigeeriva Üleoja näpu otsas. Milline täpsus, milline kontsentreeritus!

Kuuerevääril Ukraina lipp, seisid lauljad ümber publiku, luues iga teosega uusi helivälju. Bonato kohati meditatsiooniks valatud muusikapalade kõrval elavalt värvikad pintslitõmbed Gabrieli loominguga. Tšellistid Aare Tammesalu ja Levi-Danel Mägila rikastasid kõlakaari veelgi ning kontserdi viimases teoses – kontserdi nimilugu, Bonato "Signum magnum" – mängis osa koorilauljaid ka veeklaasidel. Helide värvilised niidid jooksid risti-rästi kuulajate peade kohal ning loodu kasvas kontserdi käigus aina tüünemaks audioväljaks, milles meeldivalt ekseldes kasvas kontakt ka iseenesega. Iga teose järel vahetasid lauljad kohti ja nii sai muusikat kuulata eri rakurssidest, küll tenorite kõrval, küll bassirühma serval. Väga võimas, isiklik ja füüsiliselt puudutav elamus.

Publik erutus kontserdi alguses silmanähtavalt, nähes enda ümber koonduvaid lauljaid, pildus esialgu pilke nii ühele kui teisele poole saali, uuris tähelepanelikult kava ja nõksatas iga ootamatuse peale. Kontserdi kulgedes jäid inimesed aga aina rahulikumaks, sulgesid silmad, langetasid pea, süvenesid kuuldusse ja lasid end hellitada. Pühadeootust sütitas kontserdi lisaloona lauldud Michael Praetoriuse "Üks roosike on tõusnud" (seade Jan Sandström), mis lennutas unistuste purjelaeva eriti avaratele ookeanidele.

Eks saalis oli neidki, kes tulid kuulama meeskooriklassikat või padupopulaarseid jõululaule, olgu öeldud – needki kontserdid on lähiajal tulemas, nii Ernesaksa 115. sünniaastapäeval kui RAM-i jõulukontsertide sarjas. Mõlemast teeb otseülekande ka Klassikaraadio.

Ja ma korraga mõtlesin seal kontserdi ajal, kuidas terve detsembrikuu me otsime headust ja jagame ande. Pühade-eelses virvarris soetavad inimesed lõpmata palju kingitusi oma lähedastele, näitamaks hoolimist. Mina soovitan minna kuulama Eesti Rahvusmeeskoori kontserte – maailmatasemel audiohoolitsus on garanteeritud.