Igapäevaselt Tallinna Tehnikaülikoolis leiba teeniv Birk Rohelend pigistab igast päevast viimast. "Seda on minult kõige rohkem küsitud, et kuidas ma nii palju jõuan. /.../ Ka 15 minutit võib minu jaoks olla päris pikk aeg. Eriti kui iga päev on see 15 minutit. Armastan enne magamaminekut iga päev umbes 15 minutit raamatut lugeda ja niimoodi jõuab aastas 30–40 raamatut lugeda. See on hirmuäratav, kui palju see annab, kui midagi rutiinselt teed," naeris Rohelend.

Kahte rolli täitva Rohelennu sõnul eristab stsenariste kirjanikest see, et tuleb arvestada arvamuste paljususe ning ümberkirjutamisega. "Näiteks Agnese ja Gabrieli sarjaga, mille esimene osa oli "Kes tappis Otto Mülleri?", juhtus niimoodi, et Viaplay toimetas seda ja tulid ka sellised tagasisidemärkused, et kas inimene ikka ütleb ruumi sisse astudes "tere". Või ütleks ta ikka tänapäeval juba "hello" või "tšau"," jutustas Rohelend Raadio 2 saates "Pulss".

Enda jaoks mõistatuslikult kuuleb Rohelend pidevalt enda tekstide kohta tüüpkriitikat, et ta tekstid pole piisavalt eestlaslikud. "Kertu Rakke ütles kenasti, et tema leiab, et ma kirjutan nagu turist. Äkki ma olengi ameeriklane eestlase kehas, ma ei taju seda ängi ja ma ei oska sellest aru saada. Kui anda mulle põld, hobune ja kehv ilm, siis ma lähen ikka entusiasmiga sinna põllule kündma. Ma ei vinduks ja otsiks ikka võimalusi," naeris Rohelend.

"Tunnistan ausalt, et ega ma ei ole "Õnne 13" püsivaataja ja võib-olla ma ei ole ainult Kalevipoega lugenud ning olen ka Netflixi vaadanud. Seda vist ei tohigi tunnistada. Lapsepõlves kujundas mind Saksa televisioon meeletult palju. Kuulasin patoloogiliselt palju vestlussaateid. 1990. aastatel igasugune gei, trans või mis iganes teema oli täiesti okei. Mitte mingit küsimust ei olnud," jutustas Rohelend.

Kui Rohelend kohtub tänapäeval teiste inimestega üllatusega näiteks bi-seksuaalse peategelase üle, siis ei saa ta aru, miks sellest veel räägitakse. "See on eelmise sajandi teema. /.../ See on normaalsus. Nii on," naeris Rohelend.

"Eestis on nii, et igaühel on oma Eesti. Minu Eesti on selline, et minu sõbrad räägivad sama juttu, mis mina ja meid üllatab, kui kuskil teistsugune mõtteviis eksisteerib või kuskil on sellised asjad probleemid," selgitas Rohelend.

Vabu päevi kirjanik ei tunnista. "Mis ma selle vaba päevaga ikka teen. Siis ma mõtlen, et mis tööd ma teha saaksin. Olen patoloogiline tööloom. Mind tegutsemine rõõmustab. Kui ma peaksin kuskil rannaliival neli tundi lebama, siis kolmandal tunnil olen ma juba vastik inimene," ütles Rohelend.

Uues romaanis "Liiga palju armastust" tegelevad uurijad Agnes ja Gabriel keerulise juhtumi kallal, kus sel korral poleks justkui kellelgi motiivi. Tegelasteks on keskkooliaegsed sõbrad. "Hakkasin mõtlema, et kui kohutavalt huvitav on see, millised inimesed on keskkoolis ja mida me arvame, et kes neist saab. Need teekonnad on reeglina üllatuslikud," jutustas Rohelend. Näiteks täisviielised võivad jäävad terveks eluks tublideks, aga neist ei saa Rohelennu sõnul kunagi murdjaid ning kolmelised on vahel elus hoopis kõige kaugemale jõudnud.