Kunstiajalugu teadis, et Konrad Mägi tegi 400 suuremat tööd, millest umbes poolte asukoht ja säilimine oli teada, aga ülejäänud umbes 200 asukoht mitte. Isegi kui eeldada, et paljud hävisid ajaloo pööristes, pidi kusagil leiduma kuni paarsada kultuuriliselt ja rahaliselt üliväärtuslikku taiest. Kunstiajaloolase ning Konrad Mägi Sihtasutuse tegevjuhi Eero Epneri sõnul tuli kampaania käigus päevavalgele üle 40 maali, lisaks teist sama palju paljulubavaid vihjeid, mis on veel töös.

Nii leiti Mägi "Rooma vaade" Stockholmist, "Norra vaade" Sydneyst ja "Saaremaa vaade" Torontost. Leidude hulgas on nii suuremõõtmelisi teoseid kui ka kaks tillukest maalitud piltpostkaarti. Tagatipuks isegi Kihelkonna kellatorni kujutav töö, mille Mägi rannakivile maalis. 

Töid leiti tänu avalikele üleskutsetele, sihiteadlikule detektiivitööle, aga ka lihtsalt juhusele. Näiteks raamatu "Väliseesti kunstielu bibliograafia" sisekaanel on sõja järel tehtud foto Rootsi väikelinna kunstinäituselt, kus daamide selja taga ripuvad Mägi maalitud portree ja "Rooma vaade".

2021. aastal ilmus üle 70 aasta peidus olnud "Rooma vaade" Stockholmis järsku oksjonile. Müüja soovis jääda anonüümseks, aga tagantjärele on teada, et maal liikus Eesti sõjapõgenikega välismaale ja vahetas seal omanikku. Teos, kõrvuti Mägi loodud "Capri vaatega", püstitas kaks aastat tagasi oksjonil toonase Eesti kunsti hinnarekordi – kumbki teos maksis ligi 300 000 eurot – ja kuulub täna ettevõtja ning Mägi populariseerija Enn Kunila kollektsiooni. 

Ühes Tallinna äärelinna väikese majakese väikese toa tagumises nurgas rippus aastakümneid maal, mille olemasolust teadis vaid pererahvas ja mõned nende tuttavad. Täna on Konrad Mägi mõõtmetelt suurim säilinud teos, mida pere kutsus vanamehe portreeks, väljanäitusel Eesti Rahva Muuseumis teiste avastatud või taas üles leitud šedöövrite kõrval.

Pere sõnul sattus töö nende koju 1970. aastate keskel, kui kadunud isa Otto kutsuti appi koristama ühte laopinda, kus prahi seest tuli välja suur, aga kõvasti kahjustatud maal. "Isa leidis, et seda ei tohi lasta juhtuda, et see läheb äraviskamisele, ja sealt ta selle ära tõi," rääkis maali leidja tütar Piret. 

Otto töötas küll energeetika õppejõuna, aga mõistes, et tegu on väärtusliku autoriga, käis ta lese ja tütre sõnul maali toona kunstimuuseumile pakkumas. Et see oli halvas korras ja Mägi teoseid oli fondis küllalt, olevat muuseum loobunud. Tuttava kaudu leidis ta restauraatori, kes maali 1980. aastate alguses ennistas ja umbes sellest ajast on pärit ka ainus mustvalge foto sellest, milline taies toona välja nägi. Sellest ajast saati rippus maal lastetoas, narivoodi vastas ja koolilaua kohal. 

Otto lese ja tütre sõnul ei mõelnud nad kunagi, kui palju leitud portree maksta võiks. "Me isegi ei ole mitte iialgi arutanud seda, et me peaks laskma selle ära hinnata. Mul ei ole ka täna aimu, mis selle rahaline väärtus võiks olla," sõnas Piret. 

Pere jaoks on maal eriti kallis, sest see on ühtaegu ka mälestus isa Ottost, kes 1985. aastal ootamatult lümfivähki suri. "Ta oli selle üle uhke, et see maal on korras," märkis Piret. "See oli isale väga oluline."

Seega, ühelt poolt teati, et tegu on tähtsa tööga, teisalt oli vanamees nagu pereliige. Aastate jooksul arutati aeg-ajalt, kas pakkuda maali mõnele näitusele, aga asi jäi katki, kuni kõlas üleskutse "Pealtnägijas". 

"Kui "Pealtnägija" üleskutse tuli, läksin ma vist põhimõtteliselt järgmisel päeval ema juurde ja rääkisime, kas nüüd on õige aeg. Saade oli eetris 30. novembril 2016. aastal, mina kirjutasin Eero Epnerile 12. detsembril," meenutas Piret. 

Epneri sõnul oli sellise töö eksisteerimise kohta varem vaid üks hägune vihje, kus Mägi ise kirjutas, et maalis aastal 1915 Viljandis kaks portreed: ühe luuletaja Friedrich Kuhlbarsist, teise kirikuõpetaja Johannes Ernst Mickwitzist. Kuidas möödunud sajandi algul Viljandis loodud maal laohoonesse jõudis, on tänini teadmata. Sihtasutuse kulul puhastati Mägi suurim säilinud maal ära ja laenati läinud suvel Mikkeli muuseumis toimunud näitusele. Täna ripub see ERM-is kõrvuti nii mõnegi teise unustusest päästetud Mägi maaliga. 

Kui kirikuõpetaja portreed otseselt ei varjatud, siis otsingute käigus tuli välja mitu juhtumit, kus inimesed peitsid maali natsionaliseerimise hirmus ligi pooleks sajandiks kapi taha. Näiteks üks merevaade oli nii suur, et murti peitmiseks pooleks. Ka pastelltehnikas tehtud "Norra maastik" oli puruks rebenenud ja seisis aastakümneid seifis – restauraatorid pidid selle sõna otseses mõttes tükkidest uuesti kokku panema. 

Epner tõi välja, et samuti on Mägi loomingut varaste eest voodi alla peidetud. "Korter asus esimesel korrusel ja kogu nõukogude aja olid need kenasti väljas, aga 1990. aastate alguses, kui hakkasid kahtlased härrasmehed ringi liikuma, hakkasid inimesed kartma," rääkis ta. "See on üks kurb kaasanne, mis Mägi loominguga käib, et seda näidatakse tähtsates saalides, aga inimesed on olnud sageli sunnitud need kapi taha või voodi alla peitma," nentis Epner. 

Konrad Mägi seninägemata maalid on ERM-is väljas 7. jaanuarini. Kadunud teoste otsing läheb aga edasi. Mägi tegutses palju välismaal, tema töid sattus sinna erineval moel ja need võivad rippuda mõne Pariisi, New Yorgi, Sydney või Moskva seina peal nii, et omanik ei tea, millega tegu. Kui on infot, saab võtta ühendust sihtasutusega: [email protected].