Alanud aasta on Tartu tänavakunstile mitmes mõttes oluline – maikuus avatakse Tallinnas Tartu tänavakunsti tutvustav näitus "Hello, Mister Police Officer" ning juulis toimub 15. korda tänavakunstifestival Stencibility.

"See on suur juubel meie jaoks ja me tähistame seda – kindlasti joonistame hästi palju seinte peale, kutsume palju külalisi üle maailma ja lisaks avame sisenäituse mahajäetud majas," tutvustas Stencibility korraldaja, kunstnik Sirla, kelle sõnul on viimase 15 aasta jooksul arusaam tänavakunstist ning toetus sellele suurenenud. 

"Ma teen ka tänavakunstituure ja päris tihti küsitakse, kas see on sodi või kunst. Vahepeal ongi raske aru saada ja ma olen vastanud, et see olenebki inimesest, kuidas tema ise kunsti näeb. Ma arvan, et kui pilt või tekst, mis on seina peal, annab mingit lisainfot, siis see ei ole sodi, aga kui see ei anna mitte mingit uut informatsiooni, ütleksin selle kohta sodi. Aga see tõesti oleneb väga inimesest, mis taustainfo tal on," rääkis Sirla.

"Mäletan, et me festivaliga alustasime, siis oli väga raske selgeks teha, mida me tahame teha ja miks tänavakunsti vaja on – mis see keskkonnale juurde annab. Aga nüüd ma tunnen, et enam rohkem seda põhjendama enam ei pea," lisas ta. 

Vahendid, tehnika ja värvid, mida tänavakunstis kasutatakse on viimase 15 aasta jooksul jäänud suures osas samaks, kuid rohkem on hakatud tegema suuremõõtmelisi töid.

"Ka meie oma festivaliga oleme läbinud selle perioodi, et mida suurem, seda parem, aga nüüd oleme jõudnud järeldusele, et tegelikult annavad inimmõõtmelised tööd kunstnikule rohkem vabadust. Ja me olemegi jäänud selle juurde, et me pigem teeme hästi palju ja väiksemaid töid."

Sirla sõnul võib ennast tänavakunstnikuna identifitseerida igaüks. "Sa isegi ei pea enda kohta kunstnik ütlema. Kui sa tunned avalikku ruumi lisada midagi, mis teeb selle huvitavamaks, ilusamaks, siis tee seda. Selle jaoks ei ole ka festivali vaja," tõdes ta.