Sel aastal on dokfilmides esile kerkinud tehisintellekti ja tehnoloogia teemad. "Näiteks "Kniti saar", mis on esimene dokk, mis on täielikult üles filmitud arvutimängu sees. Inimesed mängivad järjest enam arvutimänge ja viibivad seal ning üldse inimesed viibivad virtuaalmaailmas. Miks mitte minna dokumentalistidena neile sinna järgi, see on üks väga põnev maailm ja avastus," tutvustas Docpointi korraldaja Filipp Kruusvall filmi.

Dokfilmid võimaldavad sageli kinosaalis korraks kellegi teise kingadesse astuda. Nii saab näiteks filmiga "Tokyo Uber Blues" kätte tunde, mida kujutab endast toidukulleri elu. GoProga üles võetud film tekitab tunde justkui istuks ise jalgratta seljas ja viiks tellimusi kohale.

Samuti saab pilgu heita Ameerika poliitika köögipoolele filmis, mis kõneleb Donald Trumpi endisest nõunikust kui ka üsna üllatavas dokis "Paludes maailmalõpu saabumist". "Ta kõneleb USA evangelistidest, konservatiivsetest kristlastest, kelle hulgas levib selline mõnes mõttes jabur müüt, et need inimesed palvetavad selle nimel ja ootavad apokalüpsist, kui saabub maailma lõpp ja saabub Jeesus meie maale ja õiged inimesed satuvad paradiisi" kirjeldas Kruusvall.

"Probleem on selles, et need konservatiivsed kristlased on väga läbipõimunud USA poliitikutega, Donald Trumpiga jne. Selline destruktiivne maailmavaade omab mõju kogu maailmale," lisas ta.

Kuigi Ukraina sõjast on tehtud juba üksjagu filme, on Filipp Kruusvalli sõnul Poola filmitegija Maciek Hamela dokumentaalfilm "Tahavaatepeeglis" eriline ja puudutav elamus. "Kui algas sõda, siis ta võttis väikese mikrobussi ja sõitis Ukrainasse, et aidata inimesi ja nad siis sõjapiirkonnast ära tuua ning viia Poola. Ta kasutab minimalistlikku võtet – kaamera on tahavaatepeegli juures ja me näeme neid inimesi, kes tema taga istuvad, räägivad oma lugusid. Need inimesed vahetuvad ja tulevad üha uued lood," rääkis Kruusvall.

"Mul on tunne, et see on see, mida on praegusel hetkel kõige rohkem vaja, sest me oleme jõudnud sinna faasi, kus inimesed on muutunud statistikaks. Me loeme mingeid numbreid, kui palju sai haavata, aga seal me näeme päris inimeste päris lugusid. See on kõige puudutavam asi dokfilmide puhul üldse," kinnitas festivali korraldaja.