"Ilvesmees"
Režissöör: Juha Suonpää

Eestlaste rahvusloom on ametlikult küll hunt, kuid palju tugevamat sidet oleme alati tundnud ilvesega, sest salamahti meiegi metsades hiiliv loom kannab endas midagi sügavalt eestlaslikku. Nüüd jääb meil üle ainult sajatada, sest põhjanaabrid on valmis saanud armastuskirja ilvesele, täpsemalt küll on fookuses Hannu, kes on võtnud oma elu eesmärgiks oma kodu lähedal asuvate ilveste eest hoolitsemise. Või hakkab ta ka ise vähehaaval ilveseks muutuma? Sügav loodusearmastus kohtub "Ilvesmehes" maagilise realismiga, kus Hannust saab otsekui ürgne loitsija, kes kõneleb loomade keelt.

Need kaks erinevat poolust – ühest küljest kümnete metsa peidetud kaameratega üles võetud kaadrid ilveste ning ka teiste metsloomade tegemistest ning teisalt filosoofilisem lugu inimesest keset ürgset loodust – on mõlemad eraldiseisavalt väga tugevad ning kannavad oma väärtused selgelt välja, kuid päriselt kokku lõpuni ei saagi. Mulle jäigi mulje, et vaatasin korraga otsekui kaht erinevat filmi, mis aga kohati hakkasid üksteist segama, kuid tõenäoliselt oligi see režissöör Juha Suonpää meetod, kuidas enda lugu jutustada.

Küll aga on märkimisväärne saavutus võtta filmi fookusesse inimene, aga rääkida temast läbi loodusfilmitegija vahendite. Pean silmas, et Hannule ei läheneta "Ilvesmehes" hetkekski kui klassikalises mõttes ühiskonna liikmele, nn inimesele meie seas, vaid ta on süsteemiväline, irratsionaalne ning seetõttu ei püüagi Suonpää teda kuidagi lahti seletada. Vaataja jaoks jääb Hannu müsteeriumiks, mis toob meelde Joosep Matjuse dokfilmi "Pingeväljade aednik", mis avas meile samasuguse müsteeriumina kirjanik Mehis Heinsaare. Mõlemas filmis näeme olukorda, kus inimene on saanud pärisosaks loodusest sel määral, et teda pole võimalik enam eraldiseisvalt vaadata.

Aga veelkord: kui ka kõik see sügavam metatasand teid eriti ei liiguta, siis kellele ei meeldiks vaadata, kuidas noored ilvesed metsas müttavad ja mängivad? Juba ainult selle pärast võiksin filmi uuesti vaadata.

"Kniti saar" ("Knit's Island")
Režissöörid:  Ekiem Barbier, Guilhem Causse, Quentin L'helgoualc'h

Animeeritud dokfilme oleme näinud ka varem – head näited nii mõne aasta tagune "Põgenemine" kui ka dokiklassikasse kuuluv "Valss Bashiriga"  –, aga pärast "Kniti saare" vaatamist tundub kuidagi arusaamatu, miks ei eksle paljud dokumentalistid virtuaalsetel maastikel. Antud juhul läksid kolm Taani filmitegijat virtuaalmaailma, täpsemalt ellujäämismängu "DayZ", kus nad veetsid pea 1000 tundi ning tutvusid paljude aktiivsete mängijatega. Kogu film toimubki videomängus, ühtki intervjueeritud inimest me päriselt ei kohta ning kuuleme neid vaid läbi ragiseva mikrofoniheli, mis võib sama hästi olla ka moonutatud kõne.

On hetki, kus "Kniti saares" intervjueeritud mängijad teadvustavad oma jutus ratsionaalselt ka nn pärismaailma, aga huvitavamad on hoopis see, kui üksikute inimeste jaoks on "DayZ" täiesti eraldi eksisteeriv reaalsus, millel puudub igasugune seos sellega, mis toimub reaalselt meie ümber. See tähendab, et kuigi need inimesed, kellega räägitakse, istuvad arvuti taga, kõrvaklapid peas ja silmad vilamas monitori ees, siis juttu tehakse hoopis kellegi teisega, mingi paralleel-isiksusega, kes naudib selles virtuaalmaailmas elu reeglite järgi, millele siinpool ekraani järgneksid kiiremas korras Rootsi kardinad. Minul, kes ma vaatan aastas liiga palju žanrikino, tekitasid need hetked üle pika aja tõeliselt külmajudinaid, sest mõistmine, kuidas virtuaalreaalsuses on ka kõige ebamoraalsem käitumine lubatud, on hirmutav.

Sellele vaatamata loodan väga, et "Kniti saar" on vaid esimene näide sellest, kuidas ajakirjanikud ja dokumentlistid hakkavad piiluma videomängude kardina taha ja mitte lihtsalt jutuga, et "see on paha, kui noored istuvad kümme tundi päevas Robloxis", vaid pigem tuleb süvenenult ja empaatiliselt lahti muukida see, mida see teine elu nende inimeste jaoks päriselt tähendab. Need küsimused on kultuuridiskussioonis liiga vähe tähelepanu saanud, kuid aasta-aastalt muutuvad need aina olulisemaks.

Lisaks sellele oli aga huvitav, et kuigi poolteist tundi ei näidata meile kordagi pärismaailma (tõsi, tiitrite eel paariks minutiks näeme kaadreid sellest, milline on pilt mängijate akende taga!), ei tekkinud mul hetkekski kahtlust, et mulle esitletud maailm pole tõeline. Seegi tõdemus oli minu jaoks pisut ehmatav, kuid ennekõike näitab see filmi väärtust.

"Läinud on jäänud" ("Raise Me A Memory")
Režissöör: Varun Trikha

India päritolu režissööri Varun Trikha dokfilm "Läinud on aastad", mis esilinastub DocPointi filmifestivalil ja jõuab hiljem ka Eesti kinolevisse, mõjub otsekui kultuuririkkuse teema-aasta lipukiri. Siin on kõik vajalikud elemendid olemas: nii-öelda kõrvaltvaataja positsioon, kuid see ei ole kuidagi kalk, külm ja üleolev, vaid vastupidi jäägitult empaatiline, isegi empaatilisem kui me ise Eestis elades suudame olla, ning sellelt pinnalt suudab ta luua ka rahvusvahelise mõtte- ja kultuurisilla otse Eestist Indiasse.

Just see oskus näha asja teise ning küllalt ootamatu nurga alt on Varun Trikha dokfilmi suurim väärtus. Ta uurib oma kaameraga Setomaad, täpsemalt Obinitsa küla ümbrust ning teda ei huvita mitte ratsionaalne tasand, vaid "Läinud on jäänud" viib idee piirialadest kiirelt allegoorilisele tasandile, kus asjadest ei räägita kordagi otsesõnu. Kolme peategelase keeruline elusaatus avaneb läbi unenäokildude, kus mälestuste piirjooned ähmastuvad ning tõelisus ja ulm eksisteerivad samaaegselt. Meetodina kõlab see huvitavalt ning parimatel hetkedel suudab Trikha sellest ka maksimumi välja võtta, hetkiti mõjub see aga veidi konstrueerituna.

"Läinud on jäänud" nõuab vaatajalt kahtlemata õiget eelhäälestust, sest Trikha jätab meelega enamik uksed vaataja ees suletuks. Lugu, mida ta räägib, avaneb kui mosaiik, üksikute juhuslike kildude haaval, kuhu vahele jätab ta targu ka tühjad kohad, mille peab iga saalisistuja oma elukogemuse pinnalt täitma. Selline lähenemine sobib ilmselt mõnedele, teisi võib see aga lootusetult närvi ajada. Aga kui te ei lähe otsima dokumentalistikast mitte lihtsalt põnevaid lugusid, vaid teid köidab ka julge autoripositsioon, siis peaks "Läinud on jäänud" igati sobima.

"Vintersaga"
Režissöör: Carl Olsson

Paar aastat tagasi valmis Eesti kaastootmisel Rootsi režissööri Carl Olssoni dokfilm "Teel taevasse", mis mõtestas lahti ja ümber surma- ja matuserituaale ning paljuski on "Vintersaga" selle sama filmikeele, esteetiliste lahenduste ning ka maailmanägemise jätk. Antud juhul on aga Olsson lasknud lahti konkreetsetest teemadest ning jälgib rootslaste elu kogu värvispektris, linnuvaatlejatest teismeliste korteripeoni, narkomaanidest driftivate ossideni. Neid ilma igasuguse kontekstita pildikesi laob Olsson aga nii kontrastselt, et kuigi vormiliselt on "Vintersaga" hillitsetud ja rahumeelne, mõjub film ikkagi kuidagi radikaalsena.

Kõige huvitavam ongi see, kuidas Carl Olsson suudab rääkida tabudest – see oli ka tema "Teel taevasse" võtmeküsimus – niiviisi, et vaatajat ei painata vajadusega võtta seisukohta või teha järeldusi. "Vintersaga" võib kohati meenutada "Koyaanisqatsit", kuid kui selles poeetilise dokumentalistika klassikus suruti meeleolu ja konteksti üsna jõuliselt peale, siis Olsson võimaldab ka lihtsalt kõik tähendused ära unustada ja vaadata filmi kui lihtsalt lummavat jäädvustust Rootsi kaasajast, rida piltpostkaarte, millele me võime soovi korral anda laia tähendusvälja, ent samavõrd saab seda vaadata lihtsalt sellisena, nagu ta on. Nautida vaid esteetilist väärtust, mitte tegeleda sügavamate küsimustega.

Kui meil tehakse igal aastal terve pinutäis "Eesti lugude" lühidokumentaale, mis jäädvustavad pooletunniste sähvatustena siinset eluolu, siis Carl Olsson teeb oma filmiga ära paari-kolme "Eesti lugude" hooaja töö. Me ei saa isegi teada nende inimeste nimesid, kuid nende lood oma mahlakuses on olemas juba ühes minuti-paari pikkuses staatilises kaadris. Kohati polegi rohkem vaja.

Aga õnneks ei pea me kaua ootama, sest Carl Olsson on oma kaameraga juba ka Eestis ringi seigelnud. Mai alguses jõuab vaatajate ette tema dokfilm, mis valmis "Ellujäämise kunstide" projekti raames ning kus ta on loodetavasti sama häbematult läbi valgustanud Lõuna-Eesti reaalsust. Jääme ootama!