X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kultuuriportaali soovitused DocPointiks: dokfilm videomängus ja rootslaste elu tragikoomika

"Ilvesmees" Autor/allikas: Kaader filmist

Möödunud aasta filmipohmell jõuab napilt üle minna, kui dokumentaalfilmide festival DocPoint koputab uksele ja ütleb, et nüüd võta jalad selga ja veeda nädalake viimase aja dokiparemiku seltsis. Anname omalt poolt ka mõned juhised, kuidas festivali mitmekülgsele programmile läheneda.

"Ilvesmees"
Režissöör: Juha Suonpää

Eestlaste rahvusloom on ametlikult küll hunt, kuid palju tugevamat sidet oleme alati tundnud ilvesega, sest salamahti meiegi metsades hiiliv loom kannab endas midagi sügavalt eestlaslikku. Nüüd jääb meil üle ainult sajatada, sest põhjanaabrid on valmis saanud armastuskirja ilvesele, täpsemalt küll on fookuses Hannu, kes on võtnud oma elu eesmärgiks oma kodu lähedal asuvate ilveste eest hoolitsemise. Või hakkab ta ka ise vähehaaval ilveseks muutuma? Sügav loodusearmastus kohtub "Ilvesmehes" maagilise realismiga, kus Hannust saab otsekui ürgne loitsija, kes kõneleb loomade keelt.

Need kaks erinevat poolust – ühest küljest kümnete metsa peidetud kaameratega üles võetud kaadrid ilveste ning ka teiste metsloomade tegemistest ning teisalt filosoofilisem lugu inimesest keset ürgset loodust – on mõlemad eraldiseisavalt väga tugevad ning kannavad oma väärtused selgelt välja, kuid päriselt kokku lõpuni ei saagi. Mulle jäigi mulje, et vaatasin korraga otsekui kaht erinevat filmi, mis aga kohati hakkasid üksteist segama, kuid tõenäoliselt oligi see režissöör Juha Suonpää meetod, kuidas enda lugu jutustada.

Küll aga on märkimisväärne saavutus võtta filmi fookusesse inimene, aga rääkida temast läbi loodusfilmitegija vahendite. Pean silmas, et Hannule ei läheneta "Ilvesmehes" hetkekski kui klassikalises mõttes ühiskonna liikmele, nn inimesele meie seas, vaid ta on süsteemiväline, irratsionaalne ning seetõttu ei püüagi Suonpää teda kuidagi lahti seletada. Vaataja jaoks jääb Hannu müsteeriumiks, mis toob meelde Joosep Matjuse dokfilmi "Pingeväljade aednik", mis avas meile samasuguse müsteeriumina kirjanik Mehis Heinsaare. Mõlemas filmis näeme olukorda, kus inimene on saanud pärisosaks loodusest sel määral, et teda pole võimalik enam eraldiseisvalt vaadata.

Aga veelkord: kui ka kõik see sügavam metatasand teid eriti ei liiguta, siis kellele ei meeldiks vaadata, kuidas noored ilvesed metsas müttavad ja mängivad? Juba ainult selle pärast võiksin filmi uuesti vaadata.

"Kniti saar" ("Knit's Island")
Režissöörid:  Ekiem Barbier, Guilhem Causse, Quentin L'helgoualc'h

Animeeritud dokfilme oleme näinud ka varem – head näited nii mõne aasta tagune "Põgenemine" kui ka dokiklassikasse kuuluv "Valss Bashiriga"  –, aga pärast "Kniti saare" vaatamist tundub kuidagi arusaamatu, miks ei eksle paljud dokumentalistid virtuaalsetel maastikel. Antud juhul läksid kolm Taani filmitegijat virtuaalmaailma, täpsemalt ellujäämismängu "DayZ", kus nad veetsid pea 1000 tundi ning tutvusid paljude aktiivsete mängijatega. Kogu film toimubki videomängus, ühtki intervjueeritud inimest me päriselt ei kohta ning kuuleme neid vaid läbi ragiseva mikrofoniheli, mis võib sama hästi olla ka moonutatud kõne.

On hetki, kus "Kniti saares" intervjueeritud mängijad teadvustavad oma jutus ratsionaalselt ka nn pärismaailma, aga huvitavamad on hoopis see, kui üksikute inimeste jaoks on "DayZ" täiesti eraldi eksisteeriv reaalsus, millel puudub igasugune seos sellega, mis toimub reaalselt meie ümber. See tähendab, et kuigi need inimesed, kellega räägitakse, istuvad arvuti taga, kõrvaklapid peas ja silmad vilamas monitori ees, siis juttu tehakse hoopis kellegi teisega, mingi paralleel-isiksusega, kes naudib selles virtuaalmaailmas elu reeglite järgi, millele siinpool ekraani järgneksid kiiremas korras Rootsi kardinad. Minul, kes ma vaatan aastas liiga palju žanrikino, tekitasid need hetked üle pika aja tõeliselt külmajudinaid, sest mõistmine, kuidas virtuaalreaalsuses on ka kõige ebamoraalsem käitumine lubatud, on hirmutav.