Kohtusime sinuga Eesti Filmi Instituudis töötades. Mäletan, et dokumentaalfilmide eksperdina olid sa tihti hilisõhtuti tööl, vaatasid läbi režissööride viimaseid filmiversioone või nuputasid, millistele festivalidele filme saata. Töötasid Eesti Filmi Instituudis kokku viis aastat. Millise missiooniga sa tööle asusid?

Tundsin tänu "DocPoint Tallinna" korraldamisele, et mul on päris hea ettekujutus rahvusvahelisest tasemest. Mind käivitaski kõige rohkem soov eesti dokfilm maailma viia. Mäletan, et Dokigildiga kohtudes sõnastasin oma visiooni, et tahan kasvatada eesti dokfilmi mõjuvõimu. Mõjuvõim tähendab ühest küljest ühiskondlikku mõju, teisalt autoriteeti või nähtavust. Mul oli selge ambitsioon ja palju sai ka tehtud. Üheks näiteks on eesti ja soome dokumentaalfilmidele loodud koolitusprogramm "Ice and Fire Docs", mis tõi Eestisse taani tippkonsultandid Mikael Opstrupi ja Jesper Osmundi ning mis keskendus nii dokumentalistika loomingulisele kui turunduslikule poolele. Üheks rahvusvahelise koostöö ideeks oligi viia rõhuasetus eesti dokiprojektide rahvusvahelisele levile. Mulle on läbi elu olnud oluline, et kui juba midagi teha, siis teha seda uuenduslikult. Sellel on omad miinused, sest võib-olla tuleks vahel toetuda originaalsuse asemel paika loksunud mudelitele. Aga mulle tundub, et Eesti Filmi Instituudi kontekstis õnnestus hoida balanssi uue ja juba toimiva vahel.

Nagu mainisid, oled sa seotud ka äsja 15 aasta juubelit tähistanud festivaliga "DocPoint Tallinn". Miks just dokk?

Õppisin ülikoolis riigiteadusi ja huvi ühiskonna toimimise vastu on mind alati saatnud. Hakkasin juba Tallinna Ülikoolis teisel kursusel õppides korraldama filmiõhtute sarja, kus filmide näitamisele lisaks võtsid sõna eksperdid ja teadlased, kes avasid nende konteksti. Tihtipeale oli aula pilgeni rahvast täis. Lõpuks laienesid filmiõhtud ka Tartusse, kus jätkusid isegi kauem kui Tallinnas. See oli mu esimene kokkupuude millegi korraldamisega ja mingil määral kasvas sellest välja ka Tartu armastusfilmide festival "Tartuff", sest sama tiim töötas koos edasi.

Kui sa õppisid riigiteadusi, siis kas sa poliitikasse ei tahtnud minna?

Poliitika jaoks peavad ikkagi olema vastavad isikuomadused, aga ei saa välistada, et võib-olla kunagi… Anda oma panus Eesti riiki on mulle igal juhul oluline. Aga eks dokumentaal olegi mõneti kahe valdkonna ühenduslüli, sest selles kohtuvad nii kunst kui võimalus midagi uurida, inimese eluolu ja ühiskonda avastada. See on see, mis mind siiamaani võlub. Olen uudishimulik inimene.

Ootad sa ka filmidelt poliitilist seisukohavõttu või võib teha kunsti kunsti pärast?

Ei saa öelda, et see oleks minu erihuvi, aga kui mõelda, milliseid filme võiks eesti dokumentalistikas rohkem olla, siis on need tõesti need linalood, mis sekkuvad ühiskonnaellu aktuaalseid probleeme lahates ja mõjutades. Neid on hooti olnud. Tulevad meelde Andres Maimiku dokid, Anna Hintsi "Eesti lugude" sarjas valminud "Homme saabub paradiis", mis lõi laineid säästliku eluviisi teemadel, äsja tuli välja Martti Helde "Vara küps". Neid võiks kindlasti rohkem olla. Samas, minu enda filmimaitse on küllaltki lai. 

Mul on hea meel, et mainisid "Eesti lugusid". Minu jaoks on need tabavad kultuuripeeglid, mis on aastatega kinnistunud ka eesti publiku vaatamisharjumustesse. Mis on "Eesti lugude" fenomen?

Siin võib üldse arutleda, milles peitub filmi võlu. Kui võrrelda filmi sotsiaalteaduste või ajakirjandusega, siis dokk on seal kusagil vahepeal. Hea filmikunsti üks trumpe on see, et ta võib endas sisaldada palju rohkem informatsiooni kui mingi ettekanne või artikkel. Tugev mängufilm, animafilm, dokumentaalfilm suudab läbi ühe karakteri või meeleolu anda edasi väga palju informatsiooni. Pooletunnised "Eesti lood" on pakkunud just selliseid karaktereid või nähtusi, mis võtavad kokku selle, mis on parasjagu õhus.

Vähemasti kõrvaltvaataja pilgule tundub eesti dokimaastik toetava ja kokkuhoidva kogukonnana. Millest see tuleb?

Hea küsimus. No millest see tuleb? Ma olen ise näinud pealt Dokigildi ja dokumentalistide suvekooli sündi. Juhtumisi elasin ka ise tollal Esna mõisas, kui seal toimus esimest korda Dokigildi suvekool. Dokitegijad ise on rääkinud, et omavaheline suhtlus ja infovahetus on olnud väga olulised, see on kuidagi maha võtnud mitteelutervet konkurentsi, mis meie piiratud rahastusega paratamatult kaasas käib. Ma olen sellist infovahetust alati ka julgustanud. Kui keegi dokitegijatest on läbi käinud mingi teekonna ja saanud kogemusi, siis ta võiks neid teistega jagada. Aga noh, mis need muud põhjused on? Kes teab, võib-olla oli dokis mingil hetkel teatud madalseis, kui ei olnud suuri staare, ja sellisele pinnasele saigi tekkida kogukond, kus kõik on võrdsed. Eks siis näis, kuidas edasi. Aga mulle tundub, et näiteks praegu eredalt esile tõusnud Anna Hints või Liis Nimik on endiselt sõbralikud ja abivalmilt avatud.

Kujutan ette, et sa said töö käigus mõnede inimestega väga lähedaseks. Tekkis sul ka pingeid, kui nende projektid rahastust ei saanud?

See, milline on Eesti Filmi Instituudi toimimise mudel, on omaette teema. Olles tutvunud paljude teiste riikide instituutide esindajatega, leian, et meie mudel on päris hea. See kombineerib isikliku suhtluse ja pühendumise minu hinnangul päris neutraalse hindamissüsteemiga. Kui vaatame kas või Soomet, siis seal on küll dokiekspert, aga otsuseid võtab vastu nõukogu, kus on palju erineva taustaga inimesi, rääkimata Kesk-Euroopast, kus ootad pärast taotluse esitamist väga kaua, sest otsustajaks on suur nõukogu. On omad miinused, kui ei toimu kohtumisi ja kui projekte hinnatakse ainult selle põhjal, kui hästi need on kokku kirjutatud. Eesti mudelis on dokiekspert, kes käib kõigi projektidega kaasas, aga samal ajal ei otsusta ta üksinda, vaid kaasab väliseksperte, kes vahetuvad. Lisaks antakse projektidele individuaalset tagasisidet. Muidugi võiks seda teha veel paremini, aga nii palju kui olen ise tagasisidestanud või jälginud teisi kolleege seda tegemas, on teinud kõik seda südamega ja põhjalikult. Tundsin, et suhtlesin dokitegijatega avatult, ja alati kui keegi midagi küsis või kuhugi kutsus, püüdsin minna. Muidugi tekkisid teatud ebamugavad tunded. Lihtsam on olla varjunud bürokraadisirmi taha. Töö Eesti Filmi Instituudis nõudis head enesejuhtimise ja rollide eristamise oskust. Samas, nii väikse riigi kontekstis leian ka seda, et kui ühiskonnast hakkab kaduma usaldus ja kõike peab järjest rohkem seadustega reguleerima, muutub tegutsemine ebaefektiivseks. Eks see bürokraatia hulk ole siingi kogu aeg kasvanud, aga mul on tunne, et Eesti Filmi Instituut on olnud ikkagi inimlik ja püüdnud toetada, kuidas saab. Minu silmis võiksidki valdkond ja instituut teineteist usaldada ja toimida koostöös.

Kas Eestis on uutel tulijatel lihtne rahastust leida?

Kui üldistada, siis mulle tundub, et Eestis on lihtne jalga ukse vahele saada. Vähemasti kitsalt doki puhul oli mul põhimõte, et kui keegi BFMi lõpetajatest tahab filmi teha, siis peaks talle andma selleks võimaluse kas või arendustoetuse näol. Pigem on küsimus selles, kuidas jõuda oma teise filmini. Debütante on meil palju, aga neid, kes jõuavad oma kolmanda, neljanda, viienda filmini, on vähe. Dokis on see natuke lihtsam just tänu sellele, et dokumentaali formaatide hulk on niivõrd lai; meil on täispikad dokid, "Eesti lugude" sari, portreedokid, lühidokid. Üheks minu algatuseks oli arendada dokumentaalseriaalide suunda just selle mõttega, et tekitada erinevaid võimalusi panna endale kokku portfell projekte, mis võimaldaks ideaalis ka ära elada.

Jälgisid sa dokumentaalfilmide eksperdina tasakaalu rahvalikuma tonaalsusega filmide ja festivalifilmide vahel?

Võib-olla on dokis tasakaalu parem hoida just seetõttu, et nimekiri võimalikest formaatidest on natuke suurem. Mängufilmi puhul, kus saadki aastas toetada võib-olla paari filmi, on peaasi, et tegu oleks tugeva projektiga. Minu visioonis oli spekter tõepoolest lai — ühele poole jäid autorifilmid, eksperimentaalsed filmid, teises äärmuses olid rahvafilmid, mis toovad inimesi kinno. Enne Covidi-pandeemiat läks dokkidel kohalikus kinolevis ka väga hästi ning portreedokumentaalid Ott Tänakust ja Fred Jüssist lõid kassarekordeid. Samas on tasakaalu peale mõeldes oluline lähtuda ka sellest, et filmi tüpaažist sõltub toetuse suurus. Kui filmil on suutlikkus jõuda laia publikuni, siis eeldad, et ta leiab ka mujalt lisarahastust. Eesti Filmi Instituut lähtub Euroopa Liidu rahastusreeglitest ja me ei tohikski toetada sajaprotsendiliselt kommertsprojekte. Samas on Eesti turg nii väike, et mingisugune panus tuleb tegijate toetuseks ikkagi anda. Autorifilm põhineb ju peaaegu tervenisti riigi toetusel.

Mainisid enne, et üks sinu missioone on doki mõjuvõimu suurendamine. Näed sa, et ka mõni kunstilisema käekirjaga dokumentaal suudaks masse kinno tuua?

See mõjuvõim ei tähenda ainult kvantiteeti. Küsimus on, kuivõrd film avaldab mõju ja kõlab vastu inimeste grupis, kellele see on oluline. Näiteks Eeva Mägi "Süda Sõrve sääres" on väga hea näide unikaalse filmikeelega autorifilmist, mis ei ole toonud masse kinno, ehkki üksindus, ääremaastumine ja alkoholism on olulised universaalsed teemad. Samas on ta leidnud vastukaja enda jaoks õigetest kohtadest. Mulle on ka filmitegijate ja produtsentidega vesteldes olnud publikuarvust või mõnest spetsiifilisest festivalist olulisem tegijate visioon sellest, keda film kõnetab ja kuidas plaanitakse selle publikuni jõuda. Oluline on sisu ja vormi kooskõla. Kui tahad, et film "lendaks" festivalidel, peab ka vorm olema palju originaalsem, visuaalselt nõudlikum ja üllatavam. Publikumenuki või telefilmi puhul peab  filmikeel olema klassikalisem. Küsimus pole selles, et üks on vale ja teine õige, vaid et sisu ja vorm oleksid kooskõlas. Näiteks oli ühel projektil ambitsioon jõuda Vimeo Staff Picksi lehele. See projekt oli ka sisuliselt paeluv, aga kohe jäi kõrva, et neil on selge visioon ka levi osas. Maailm on läinud nii kirjuks ning lisaks kinole ja voogedastusplatvormidele on erinevaid väljundeid ja võimalusi — selleks võib olla galerii või mingisugune muu veebiplatvorm. Olen alati olnud huvitatud sellest, mis väljundid on üldse olemas, ja ootaksin selles osas suuremat originaalsust ka filmitegijatelt. 

Sa oled eesti filmimaastikul organisaator ja mõtestaja, aga ise filme ei tee. Minu meelest on Eestis sellistest inimestest suur puudus.

Ma olen ka ise vahel mõelnud oma rollile ja missioonile. Mulle pakuvad huvi filmianalüüs ja dramaturgia ning ka näiteks nõustamine, aga jah, mul ei ole endal sellist filmitegemise tõmmet, et ma ei saaks ilma selleta elada. Ma väga austan loojaid, ent leian, et see on ka omamoodi sõltuvus või haigus, et sa ei suuda teistmoodi, kui lihtsalt pead filme tegema.

Mulle meenub näiteks üks Vitali Manski dokfilm, kus ta näitab oma kodust arhiivi ja seda, kuidas ta kaameraga oma koduseid tüütab. Naine ütleb, et jäta meid rahule, pane kaamera kinni, vannitoas ütleb tütar sama ja pistab pea vee alla. See ongi mingis mõttes näide sellest, et inimesel on vajadus kogu aeg filmida, kaamerast saab talle omamoodi sõber, kes kuulab ja toetab, on osa tema maailmatajust. Filmitegemine on üks võimalik maailmas toimimise viis, aga minul pole vajadust maailmas sel viisil eksisteerida. Pigem on mul vajadus korraldada, luua võimalusi filmitegemiseks ja filmileviks, et viia neid lugusid võimalikult paljude inimesteni. Aga miks selliseid inimesi vähe on? Ma ei oskagi öelda, meil on päris palju filmifestivale ja filmiajakirjanikke…

Nii et sinu meelest neid organisaatoreid on?

Pigem küll, jah.

Sa kureerisid veebruari lõpus "Euroo­pa kultuuripealinn Tartu 2024" raames toimunud filmiprogrammi "Ukraina. Läbimurdeaastad", mille tarbeks valisid välja kümme dokumentaali. Mis toimub ukraina dokumentalistikas? 

Eks ukraina dokumentaal ja ukraina film tervikuna ole olnud rahapuuduse tõttu kaua madalseisus. Ukraina režissöörid võisid ju filme teha, aga enamasti oli tootjaks Saksamaa või mõni muu Euroopa riik. Pärast 2014. aasta Venemaa sissetungi eraldati filmile järsku 5 miljonit dollarit ja sellele järgnes tõeline buum. Paraku tekkisid juba enne täieulatuslikku sõda rahastusega probleemid ja sõja ajal ei ole see samuti taastunud, ehkki ukrainlased teevad palju dokke sõjast, mille üheks näiteks on ka Oscari-nominent "20 päeva Mariupolis". Filmiprogrammi jaoks filme otsides torkas silma, et alates Venemaa 2014. aasta sissetungist Ukrainasse ongi palju filme Ida-Ukrainast ja sõjast ning korduvad sama formaat, samad motiivid. Sellest moodustub juba natuke väsitav mass, millest on raske end läbi närida. Seetõttu tahtsingi näidata midagi uut ja värsket, midagi, mis läheb formaadist välja. Aga eks see ole väljakutse kõikidele suurtele ja väikestele filmiriikidele — kuidas end paika loksunud formaadist välja rebida ja taasleiutada. Programmi kokku pannes püüdsin vastata küsimusele, kuidas Ukraina on üldse jõudnud sellisele tasemele või kujunenud selliseks ühiskonnaks, nagu ta on.

Mis on rahvusvahelise dokumentalistika järgmise viie aasta trendid?

Vaat see ongi küsimus, mis on mind läbi mu karjääri kõige rohkem huvitanud: kuidas reageerida õigeaegselt muutustele. Me kipume oma filmitööstuses võib-olla mõtlema tagasi mingisugustele headele aegadele, toimivatele mudelitele ja proovime neid korrata, saamata aru, kui kiired muutused igal pool toimuvad. Praegu on filmitööstuses aktuaalne tehis­intellekti teema. Mind huvitab see teema väga ja ma uurin tihti ekspertidelt, kuhu see võiks välja viia. Arvan, et oleme piiril, kus ühel hetkel võivad need muutused, mida me praegu täpselt ette ei kujuta, väga kiiresti tulla. Inimene tutvub telefoni teel, läheb lahku telefoni teel, veedab kümneid tunde arvutimängus, nüüd tulid turule ka Apple'i liitreaalsuse prillid…  Oleme olukorras, kus me ei ela enam ühes reaalsuses, aga film peegeldab seda vähe. Võib-olla on raske veenvalt kujutada, kuidas inimesed pool päeva telefonis veedavad, aga kui filmitegijad ei kajasta seda elu, lähevad käärid liiga suureks. Eks ka rahvusvahelisel tasandil ole palju klassikalisi filme ja võib-olla on selline teatud mõttes klassikaline dokumentaalfilm kõrgpunktis just tänu sellele, et maailm on digitaalsest prügist ja muust sellisest tüdinud ja dokk on n-ö päris asi, mis puudutab. Ei saa välistada, et üks filmitööstuse haru kandubki üha rohkem ulmesse, aga teiselt poolt igatsevad inimesed vana head dokumentaalfilmi päris inimeste päris lugudega.