Roman Demtšenko: kultuurita, igavas, masendavas, koledas kohas ei taha inimesed elada
Kultuuriministeerium valis tänavu aasta kultuurikorraldajaks Paavli Kultuurivabriku eestvedaja Roman Demtšenko, kes ütles tänukõnes, et kultuuri tasub vaadata ka kui elementaarset hügieeni. Avaldame tema tänukõne täismahus.
Tänan teid südamest selle tunnustuse eest. Eelmise aasta osas tooksin vaid välja, et minu ja mu tiimide tegemistega oli seotud peaaegu kolmsada sündmust.
Kultuurielu korraldamine loomulikult ei ole midagi, mida ihuüksi tehakse. Kummarduse on ära teeninud kogu Paavli Kultuurivabriku, Damn.Loud agentuuri ja aasta lõpus oma uksed sulgenud Sveta Baari meeskonnad. Eraldi tahan tänada oma elukaaslast ja ema. Samuti kõiki sõpru ja panustajaid ja tegelikult kõiki inimesi, kes on kuidagi minu tegemistega seotud olnud, kasvõi olles mõne sündmuse külastaja. Ja seda mitte ainult toetamise mõttes, vaid just nimelt kultuuri mõttes.
Nimelt ei ole kultuur vaid üksik ja harukordne, uskumatu geeniuse pimestav välgatus või kuidagi eraldiseisev nagu kauge ere täht.
Kultuur on ka midagi oluliselt maisemat ja igapäevasemat. See on meie omavahelised suhted ja mõtteviis - ka see, kuidas me üksteisega käitume. See on kombestiku ja harjumuste kogum, mille järgi saab defineerida gruppe või koguni rahvaid, kuni selleni välja, et kultuurilisest vundamendist sõltub tahe riiki panustada või halvima juhtumisel lausa riiki kaitsta. See on ka see, mida vahel halvustava tooniga meelelahutuseks nimetatakse. Kultuur on osa elutervest keskkonnast - hädavajalik, et elu oleks talutav.
Kultuur on see liim, mis meid kokku toob ja koos hoiab. Kokku tulemine, koos olemine ja koos tegemine on aga erakordselt oluline, seda veel eriti ajal, kus mitu kriisi samal ajal on uus normaalsus ning virtuaalne elu küll aitab leida mõttekaaslasi maailma teisest otsast, kuid lahutab meid veelgi geograafias ning lisab kihte üksteisega mitte arvestamiseks. Olgu see kasvõi selleks meele lahutuseks, kuid kokku tulemise ja koos olemise harjutamine on vundamendiks demokraatiale, nagu see turuplatsidel hääletamisest Vana-Kreekas välja kasvas.
Koos olemisest ja koos tegemisest ei saa me kuidagi mööda, kui tahame rääkida edukast integratsioonist, sest ainult nii saavad tekkida ühised huvid ja soovid, mis meid liita võivad. Esimesed kirjalikud kaebused teemal, et noored on hukas, ulatuvad veelgi kaugemale kui Vana-Kreeka, kuid pole parata – ka iseenda leidmiseks on tarvis teisi inimesi, peegeldust ja tagasiside. Võltsi moraali lugejate kiuste on vajalik ka ööelu. Ühine olemine ja ühised sihid on võtmeks ka vaimse tervise hoidmisel.
Seega tasub kultuuri vaadata ka kui elementaarset hügieeni. Sarnane on ka see, et mõlemale on ajas baastaseme osas ootused kasvanud.
Kultuurita, igavas, masendavas, koledas kohas ei taha inimesed elada ning nad kolivad ära. Pealehakkamist jagub enim neis noortes. See viib probleemideni demograafias ja majanduses. Ja ükskõik, kui fantastiline iduettevõtte idee ka varrukast võtta pole – seda andekat talenti siia meelitada muutub järjest keerukamaks ilma täisväärtusliku elukeskkonnata.
Ühel kultuurikorraldajal on seetõttu päris muljetavaldav roll ja mõju. Kuid siit jõuame tagasi algusesse. See ei ole üksi tegemise rõõm.
Kultuur on kogu riigi asi, rõhuga pigem sotsiaal- ja majandusvaldkonnal, mitte vaid obskuurne ja arusaamatu kultuuriministeeriumi vastutus. See on ka ettevõtete strateegia osa - mõeldes iseenda atraktiivsusesse ning enda tegevuskeskkonda panustamisele.
Ma tänan teid veelkord aasta kultuurikorraldaja tiitli eest. Ja kutsun teid mitte lihtsalt toetama kultuuri, vaid läbi kultuuri investeerima oma linna, riigi ja ettevõtete konkurentsivõimesse.
Kui teil on vaja ideid, kuidas seda teha, siis võtke julgelt ühendust.
Toimetaja: Kaspar Viilup