Nädalavahetusel kuulutati välja tänavuse Berliini filmifestivali võitjad. Juba teist aastat järjest läks Kuldkaru dokumentaalfilmile, seekord siis Senegali juurtega prantsuse režissöörile Mati Diopile filmi eest "Dahomey", mis räägib kunagise Dahomey kuningriigi aladelt röövitud kunstiteoste tagasiviimisest Aafrikasse, praegusesse Benini.

Kuldkaru andmine postkolonialismi teemat oma nurga alt käsitlevale filmile on ühest küljest tunnustus Mati Diopi andele tuua mitmetahuline problemaatika mänguliselt filmi – näiteks on filmis ühe iidse kuningakuju monoloog, mis on tehtud mitmete häälte helilise sulandamisega –, teisalt on auhind ka poliitiline seisukohavõtt Keenia-Mehhiko näitleja Lupita Nyong'o juhitud žüriilt.

On ju Berlinale A-klassi tippfestivalidest alati olnud kõige julgemalt poliitilisem – aktuaalsetele probleemidele pöörab festival tähelepanu nii programmi koostamisel kui ka võistluskava hindamisel. Koloniaalmaadest röövitud kunsti probleem on olnud tabu läänemaailmas, mida on hakatud murdma alles viimase paari aastakümne jooksul, ehkki postkolonialismi kui distsipliini väljakujunemine humanitaarteadusest algas juba 1960. aastate lõpus.

"Dahomey" näitabki protsessi, kuidas praeguses Beninis elav rahvas saab Pariisi muuseumilt tagasi 26 taiest, mille on valmistanud nende esivanemad. Ametlikult jääb 7000 eksponaati endiselt Prantsusmaale muuseumidesse nii-öelda vangi. Siinjuures tuleb meeles pidada, et räägitakse ametlikest ja vaid Prantsusmaa kohta käivatest numbritest, kui palju on Aafrika kunsti laiali erakogudes ja teistes riikides, ei oska keegi kokku arvata.

Mati Diop ongi tegelenud oma loomingus juurte otsimisega, tema läbimurdetöö oli Cannes'i 2019. aastal Kuldse Palmioksa võitnud "Atlantics". See oli romantiline draama ning käsitles samuti emigratsiooni, mida tõukavad tagant ka unistused rahulikumast ja inimväärsemast elust. Seega on Diop võitnud peaauhinna kahel olulisel filmifestivalil, olles seega võib-olla kõige edukam Aafrika päritolu režissöör praegu.

Postkolonialism tõusis tänavusel Berlinalel teemana isegi rohkem esile kui sõda, ehkki Hea ja Kurja võitlusest abstraheeritud, mängulisel moel rääkis ju ka Bruno Dumont oma "Impeeriumis", mis sai samuti auhinna. Immigratsiooni ja kolonialismi teemat käsitles aga ka parima režissööri auhinna saanud Dominikaani filmitegija Nelson Carlo de los Santos Arias filmiga "Pepe".

Võrreldes eelmise aastaga oli Berliinis Ukraina sõda käsitlevaid filme vähem, auru välja laskmiseks Iisraeli-Hamasi konflikti kohta püstitas festival oma kuludega Potsdami platsile väikese maja nimega TinyHouse, mis oli avatud igasugustele arvamustele ja mõttevahetusele. Meeleavaldusi toimus festivali ajal vaid Aleksei Navalnõi mälestuseks ja Julian Assange'i vabastamiseks.

Kunst peab olema vajadusel poliitiline ning see ilmnebki kõige teravamalt just dokumentaalfilmis – kui võtta näiteks kasvõi naiste õiguste ja ekspluateerimise temaatika, siis on nii mõnelgi vaatajal seda hoopis raskem aktsepteerida Anna Hintsi "Savvusanna sõsarates" kui Yorgos Lanthimose glamuurses ja mängulises "Vaesekestes" (Poor Things. 2023).

Poliitilise kunsti vajadusele ühiskonnas osutab ka Estookini ja Rebeca Parbuse skandaalne väljapanek Tallinna reklaamipindadel, kus kujutati puruks pommitatud linnaosi. Mõnede poliitikute ja linnaelanike üleskutsed nende mahavõtmisele osutavad vaid soovile peita jaanalinnu kombel pea liiva alla ja eirata tegelikkust.

Tulles veel tagasi Berlinale võidufilmi juurde, siis tahaks loota, et see jõuab ka Eesti kinodesse ja levitaja ning kino pööravad sellele ka vaatajate tähelepanu. Berlinale eelmise aasta võidufilm "Adamantil" linastus Artises, kuid seda vaid loetud päevadel ja reklaamita, nii said isegi paljud filmiajakirjanikud sellest teada tagantjärele.