"Elukutselt olen ma kunstnik, mul on aedniku kutse, kunstniku diplom ja viimased 20 aastat olen ma kirjutamist õppinud. Nüüd, nagu rahvas on tunnistanud, olen ma kirjanik," sõnas Ernits, kes on avaldanud alates 2003. aastast umbes 50 raamatut, kirjutanud nii proosat kui luulet ja on Eesti raamatukogudes üks laenutatumaid autoreid.

Ernits sündis Tartus 14. oktoobril 1948. aastal. "Isa oli mul metsamees, ema oli kriminaalpolitseis asjaajaja. Kui nad abiellusid, siis määrati isa tööle Jõgevale ja seal ma kasvasin ja elasin 19 aastat." Ernits on õppinud nii Tartu kunstikoolis kui ka Tartu ülikoolis (kunsti)ajalugu.

"Kui ma lõpetasin kunstikooli, siis oli kohustuslik töötada teatud aega ja siis mind määrati tööle ehitusmaterjalide tehasesse, kus ma olin kunstnik. Iga uue tööga, mida ma kujundasin, pidin ma tormama pealinna kaubanduspalatisse, kus kunstinõukogu otsustas, kas sobib ja nii edasi. Kui ma kolhoosi kunstnikuna tööle läksin, siis seal oli ainult partorg (parteiorganisaator - toim.), kes ütles, et no tee midagi ilusat ja siis ma tegin midagi ilusat. Mul on õnneks läinud nii, et ma olen terve elu saanud oma tööraamatusse ainult ühe ametisissekande – kunstnik. Ma läksin selle tööga pensionile," rääkis Ernits.

"Nüüd olen ma kunstnikust arenenud kirjanikuks," tunnistas Ernits, kelle esimene raamat ilmus, kui ta oli juba üle 50. "Tänu sellele, et Eesti taasiseseisvus tekkis võimalus ja lootus. Nõukaajal ma ei oleks kuskile jõudnud ei oma maalide ega raamatutega," arvas Enits.

Kirjanik-kunstnik leidis, et maalimisel ja kirjutamisel on sama kompositsioon. "Ma alustasin luulest. Loomingus hakati 84. aastal avaldama minu luuletusi," rääkis ta. "Luule on kontsentreeritud mõte. Kui sa hakkad seda kontsentreeritud luuletust lahjendama, siis saaks minu meelest igast luuletusest romaani."

Ernits on enda loometöös olnud väga produktiivne. Maalikunstnikuna ei käinud talle üle jõu maalida aastas 200 maali. Nüüd on ta 20 aastaga kirjutanud 50 romaani. "Ma olen elus alati olnud produktiivne, sest ma teen kõike kirega. Ma produtseerin kõike seda, mida ma näen, kuulen, tunnen – ma olen loovisik ja pean selle kõige panema mingisse vormi. Mul on loomevajadus, see on minu töö ja see paneb mind kirjutama."

Sellest, et tema raamatuid päriselt loetakse, sai Ernits siis aru, kui teda raamatukogudesse hakati kutsuma. "Kui ma tänaval käin ja inimesi näen, siis ma ei mõtle selle peale, kas tema loeb minu raamatut. Aga siis selgub, et loetakse. Aga ma pean eelmise raamatu ära unustama, muidu ma ei saa järgmist kirjutada."

Oma edust pole Ernits enda sõnul veel aru saanud. "Aga ma olen märganud seda, et mind on hakatud tunnustama või hindama. Viimastel aastatel olen ma töötanud koos Eesti Raamatuga, kellega mul ilmus läinud aastal "Sõjarahu aastate" triloogia. Sellega nad käisid Frankfurdi raamatumessil, et tutvustada minu loomingut ka väljaspool Eestit. Praegu nad otsivad tõlkijat."

"Rahvakirjanik" on Ernitsa jaoks tunnustav tiitel. "Rahvas on selle mulle andnud, ma ei ole ise seda nime võtnud. Mina ei määra sihtgruppi, kellele ma kirjutan. Ma ei mõtle lugeja peale niivõrd, vaid mõtlen ikka selle asja peale, mida ma ise teen. Mul on väga raske rääkida kirjandusest, kirjandust saab ainult lugeda. Mina pakun inimestele meelelahutust, äraolemist, vabadust."

Oma lugejatega kohtumas käies on Ernits aru saanud, et inimesed otsivad tema raamatutest äratundmist. "Nad otsivad sarnasusi, leiavad sealt neid positiivseid hetki, mis nende elus olnud on. Äratundmisrõõm tekitab inimestes emotsiooni, mis paneb neid lugema," sõnas kirjanik.

Ernits annab enda lugudes lugejale ka üldjoontes alati hea lõpu ning ei jäta asju õhku. "Ma kogu aeg õpin kirjutades. Kui ma kirjutasin Tänapäeva noorsooromaani võistlusele "Hei, Dima!", mis märgiti ka ära, siis kirjastus palus selle raamatu lõpu ära muuta. Mina lõpetasin selle tookord surmaga. Ma muutsin selle ära ja sain siis ise ka aru, et positiivne lõpp köidab inimesi rohkem. Need lõpud on väga olulised, ma olen palju raamatuid alustanud just sellest heast lõpust."

Tulevikus tahaks Ernits kätt proovida ka ulmekirjanduses. "Näha, oletada, missugune on meie tulevik, mitte ainult istuda selle otsas, mis meedia sulle ette toodab, vaid ise mõelda kõiki neid asju, arvestades, mida sa oled elus kogenud. Ma arvan, et tulevik toob meile uue maailma, kaheksanda maailma. Inimkond on nii palju kordi hävinud ja end uuesti üles ehitanud ja see toimub jälle."

Ernits usub, et pole olemas üdini häid inimesi. "Kuna ma kirjutan reaalsest elust, siis reaalsed inimesed pole kunagi ainult positiivsed või ainult negatiivsed. Minu raamatutes ei ole ka kunagi ühtegi ainult head tegelast. Absoluutselt on võimalik, et inimesed on head, aga kindlasti on neis ka midagi halba."

Üheks suurimaks tunnustuseks peab Ernits hiljuti üht lugeja poolt saadud kommentaari. "Vot see oli tunnustus: minu raamatutes ei ole ängi ja inimene saab neist aru. Järelikult ta saab emotsiooni, mis tal muus elus puudu oli."