Jaanus Samma: kväärimine on viljakas protsess
Kumus toimus seoses näituse "Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma" avamisega vestlusring "Eesti kväärkunstiajalugu 19. sajandist tänapäevani", kus osalesid näituse kuraator ja folklorist Andreas Kalkun, kunstnik Jaanus Samma ning kunstiteadlane ja etnoloog Rebeka Põldsam. Vestlust modereeris Tallinna Ülikooli ajaloolane Uku Lember.
Uku Lember alustas väitega, et Elisàr von Kupfferi maalid tunduvad kui ilus mineviku võbelus, mis tekitab küsimuse, kus on asja tumedam pool. "Tundub, et tänapäeval on teisiti. Kui räägime intiimsusest, marginaalsusest, homoseksuaalsusest ja kväärist, siis me tihti ei püüdle puhta ja ilusa poole. Tihti otsime midagi tumedat ja madalamat ja seda ka minevikust ja tunnistame, et see on ka osa meie elust."
Kalkuni sõnul on von Kupfferi elulugu selline, mida on peavoolul kergem alla neelata. "Ta oli homoseksuaalne mees, 19. sajandi lõpus sündinud, elas kogu oma elu koos oma meessoost partneriga, neil oli abielulaadne suhe. See on selles mõttes selline homonormatiivne narratiiv – homoseksuaalne inimene, kes imiteerib seda hetero normi. Tema lugu on kergesti vastuvõetav, ei tekita kelleski mingit võbelust või vastikustunnet."
Elisàr oli Kalkuni sõnul oma elu jooksul kogu aeg dialoogis tolleaegse mõttega homoseksuaalsete inimeste suhtes. "Ta oli väga kriitiline tegelikult selle mainstream mõtte suhtes. Ta proovis luua mingit uut maailma."
Põldsami sõnul sõltub tõlgendamisel väga paljust ajast, milles millestki kõneldakse. "Elisàr oli üheksa aastat vanem kui Picasso. Kui ma nüüd panen ta samasse aega, siis mulle tundub, et Elisàr võib-olla oli oma selles ideaalide maailmas, kus ta kujutab täiesti obsessiivselt iseennast. See muutub ikkagi natuke infantiilseks või häirivaks, et see ei ole üldse nii ilus. See muutub väga kummastavaks. Elisàr tundub mulle väga kodukootud ja lapsemeelne ja seal on siiski midagi oluliselt häirivamat kui lihtsalt see helguse püüdlus. Võib-olla on see mulle kui dogmaatilisele feministlikule vaatajale nii, kui ma lähen sinna näituseruumi, kus on ainult mees ja ühelegi naisele viiteid ei ole."
Kalkuni sõnul ei leia tegelikult von Kupfferi kunstist otseselt homoseksuaalsuse kujutisi. "Need on sellised utoopilised pildid ideaalmaailmast, kus sugude vahel vastandus on kaotatud ja kus tegutsevadki sellised õndsad nooruki kehaga olendid, kel on hoopis mingid muud mures ja rõõmud kui meil. Selle kohta, mis praegu toimub, me kunstis ei saa infot," märkis Kalkun ja lisas, et von Kupfferi kaasaja kohta saab rohkem teada tema kirjutistest.
Von Kupffer asetus Põldsami sõnul tol ajal pead tõstnud esoteerilisse ja uut hingestatust otsivasse maailmapilti. "Samal ajal oli uus teadusvool eugeenika, uus asi, kuidas me saame inimesed tõupuhtaks, rassipuhtaks. Et need kaks asja olid koos sellised suured ja tähtsad," sõnas ta ja viitas ka kunstniku natsionaalsotsialistlikele vaadetele.
Paljud tollased mõttesuunad jõudsid Kalkuni sõnul karile, õudusteni või sumbusid täielikult esoteerikasse. Väga levinud oli tollal näiteks teosoofia, millesse ka palju kunstnikud uskusid. "See on seotud von Kupfferi ideega uuest religioonist, mis võiks maailma päästa. Ta astub sammu kaugemale, talle ei sobi see tavaline teosoofia," sõnas Kalkun ja tunnistas, et Elisàr oli veidi naiivne. "Ta oli natsionaalsotsialistide suhtes väga kriitiline, aga ta siiski lootis, et ta võiks oma ideid neile maha müüa ja neid paremasse suunda kallutada."
Maarahvas ja baltisakslased
Kui baltisakslased jätsid endast palju kirjalikku materjali maha, siis eestlaste tollase seksuaalsuse kohta on vähem teada. "Allikad on katkendlikud või kellegi teise loodud või suuline pärimus. See, mida talupojad teevad, seda ei peeta nii oluliseks, et säilitada või kuskil esile tõsta. Selles mõttes on väga radikaalne see, mida Jaanus on teinud selle Kodavere käimlaga. Toonud selle mädanenud puust hoone sealt lagunemast ja asetanud selle Eesti Kunstimuuseumisse või Rooma linna. Me toome esile selle, mis meie jaoks on tolm ja puru ja saast või mädanenud puit, aga me esitame seda kui meie pärandit," rääkis Kalkun.
Samma sõnul saab nii mõndagi selle aja kohta öelda. "Kahtlemata nõuab see suuremat fantaasiat ja avatust allikate suhtes. Niisugustes uuringutes on kunstnike roll teataval määral oluline. Kui me eeldame, et ajaloolane illustreeriks oma mõtteavaldusi faktidega, siis kunstnikul on see luba ja võimalus natuke lahmida, uljamalt asju väita ja luua seoseid, kus neid võib-olla ei ole, mängida materjalidega ja läbi selle luua uusi teadmisi."
Põldsam tõi välja, et kväärajaloos on lihtsamini leitav just homoseksuaalsete meeste ajalugu. Lember sõnas, et ajaloolased on sellest vägagi teadlikud, et enamus teadmisi maailmaajaloost on meeste kohta. "Allikad on meeste loodud ja läbi nende pilgu ja see on laiemalt nii kogu maailmaajaloos, mitte ainult seksuaalsuseuuringutes," nentis ta.
Põldsam märkis ka, et nende naiste üle, kes tahtsid abielluda, tehti ka palju nalja või ei neid ei võetud tõsiselt. Kalkuni sõnul saab selle põhjal näidata, kuidas mingeid ajalooallikaid saab eri nurkade alt lugeda. "Kui Tereese ehk Richard Valdaku kohta on ilmunud lugu, kus öeldakse, et Valdak pani paari mehi, siis me võime selle huumori võtme sealt ära võtta ja lugeda seda nii, et see ei olnudki mingi performance, vaid nad tegelikult abiellusidki. Meil on võimalus killukest ajalugu lugeda erinevate silmadega."
Põldsami sõnul sisestab Kumu näitusele Karl-Joonas Alamaa installatsioon selgelt ka klassidimensiooni. "Me räägime siin väga rikkast ja priviligeeritust positisioonis inimesest, kellel on palju rohkem autonoomiat ja vabadust. Ega Elisàril ei olnud ka tingimata lihtne kapist välja tulla, aga tal oli see miljon korda lihtsam kui inimestel, kel ei olnud isegi seda sõnavara, et mis on seksuaalsus, mis on valikud. Inimesed seisid palju olmelisemate valikute ees," nentis ta.
Ajaloo kväärimine
"Kväärimine" tähendab Põldsami sõnul kõigile erinevaid asju. "See tähendab kunstnikule erinevaid asju, ajaloolasele, kuraatorile, kriitikule erinevaid asju."
"Minu jaoks tähendabki see seda, kui ma püüan teadlikult lugeda allikaid vastukarva, töötada nendega nii, et neist tuleks mingit uut infot välja. See on täiesti tavaline operatsioon, mida tehakse näiteks homoseksuaalsete meeste või naiste ajalugu uurides. Kui uurija püüab küsida neid teisi küsimusi, mida kohtutoimikud või meditsiinilised dokumendid algselt ei käsitle, siis see on kväärimine minu jaoks," selgitas Kalkun.
Samma sõnul võib kväärimist võtta ka lõbusa protsessina. "See on arusaadavalt ka selline ületõlgendamisprotsess. Sellega alati ei öeldagi, et miski on nii või naa, see on pigem kompliment teose kohta, et see on rikas tekst, et seda on võimalik lugeda erinevalt. See on viljakas protsess."
Toimetaja: Rasmus Kuningas