"Huvivöönd", režissöör Jonathan Glazer (2023)

Rohtla rääkis, et paar nädalat tagasi Oscari võitnud "Huvivöönd" on üks tema eelmise aasta lemmikfilme. "See on minu jaoks filmikunst kõige tõsisemas mõttes, kõige suurema tähega," kiitis ta.

Rohtla selgitas, et Glazeri filmi keskmes on holokaust ja see räägib ühe pere idüllilisest ning kohati rutiinsest elust, kuid selle pere pea on ühtlasi Auschwitzi koonduslaagri komandör. "Nende elu on üles seatud selliselt, et otse selle koonduslaagri müüri taga asub nende kodu."

"See film räägib tegelikult selles, kui ohtlik on normaliseerida kurjust, kuidas me võime ignoreerida seda, mis meie ümber toimub ja võtta seda kui igapäevaelu. See film on selles mõttes ka tähelepanuväärne, et seal ei näidata otseselt visuaalselt neid õuduseid, mis koonduslaagris toimusid, vaid need kostavad helina müüri tagant. Tänu sellele võitis "Huvivöönd" parima filmiheli Oscari," kirjeldas ta.

"Koer Arthur", režissöör Simon Cellan Jones (2024)

Järvi tutvustas, et Simon Cellan Jonesi linateos põhineb tõestisündinud lool. "Mõned aastad tagasi sai sotsiaalmeedias populaarseks lugu, kuidas neljaliikmelist seiklussportlaste tiimi hakkas jälitama hulkuv koer. Sellest võttis stuudio kinni ja mõtles filmi vändata," selgitas Järvi, kelle sõnul sobib "Koer Arthur" tervele perele vaatamiseks. "See on inspireeriv, heatahtlik, ülevoolav, siirupine, juustune, kõike seda, aga see on hästi tehtud."

Rohtla jaoks oli aga "Koer Arthuris" liiga palju ebaloogilisi kohti liiga palju. "See koer oli muidugi parim osa sellest filmist, tõeline nunnumeeter oli põhjas," nentis ta.

"Õpetajate tuba", režissöör Ilker Catak (2023)

Ilker Cataki "Õpetaja tuba" oli tänavu ka parima võõrkeelse filmi Oscarile nomineeritud.

"See on tõeliselt tugev film, mis räägib ühest noorest põhikooli õpetajast ühes keskmises Saksamaa koolis. Filmi alguses me näeme, et tal on oma klassiga suhe väga paigas, kuid seda hetkeni kuni koolis vargused toimuma hakkavad. Need ei ole mingid suured vargused, aga kuna koolil on varastamise suhtes nulltolerants, hakatakse seda uurima ja see sama noor õpetaja üritab õiglust jalule seada ja ise uurimisele kaasa aidata ja seab isegi kaamera üles. Sealt hakkab kõik eskaleeruma – meil on hüsteerilised lapsevanemad, lapsed, kes hakkavad protestima, õpetajad ja direktor, kes ajavad oma asja ja keeravad ka asja keerulisemaks. Nii et see eskaleerub päris pööraseks, samal ajal see film peegeldab oma pisikeste probleemidega ühiskonda," rääkis Siim Rohtla.

"See on küll fiktiivne film, aga see ei ole fiktsioon. Sellised asjad toimuvad päriselt koolides," rõhutas ta.

"Patust puhas", režissöör Michael Mohan (2024)

"Patust puhas" räägib sellest, kuidas õde Cecilia, keda mängib noor tõusev staar Sydney Sweeney, läheb oma USA kogudusest Itaaliasse ümberasumisele. "Seal võetakse ta idüllilises kloostris vastu, aga nagu ikka, midagi on seal valesti. Mis see täpselt on, seda ette öelda ei saa, aga õde Ceciliat tabab ime ja see teeb temast ühe kõige haruldasema ja olulisema inimese selles kloostris," tutvustas Järvi, kelle sõnul on Michael Mohani linateos vägagi piirekompav. "Need, kes närvikõdi tahavad, saavad siit kindlasti midagi."

Järvi sõnul on filmi põhitugevus on peategelane Sydney Sweeney. "Ta on ise palju parem kui see film kokku. Selle filmi viimased kaadrid panevad vau ütlema, see jääb meelde."

"Zoe", režissöör Drake Doremus (2018)

Kui teised soovitused on nähtavad kinos, siis "Zoe" on üleval ka Jupiteris. Film räägib lähitulevikust, kus teadlane Cole, keda kehastab Ewan McGregor, on välja arendanud päris inimestele sarnanevad tehisinimesed. Seda mitte teaduslikult eesmärgil, vaid üksikute inimeste aitamiseks. "See on väga hell, tundeline ja habras armastusfilm," kiitis Järvi.