Fotograaf Matias Costa tuli Narva Kunstiakadeemia residentuuri, jalutas ringi ja nägi talle koduseid motiive. Nagu Galerii positiiv tegija Kristel Schwede ütleb, pildistab fotograaf alati seda, milles näeb ennast, teeb kaudselt või otseselt autoportreid. Tihti on mul sama tunne olnud kogu kujutava kunsti ja kirjanduse kohta. Sa võid kirjutada ulmeromaane, aga tegelikult kirjutad ja kirjeldad ikka lahti omaenese elu ja hinge.

Nii näeb Buenos Airesest pärit, Hispaanias elav ja end mõneti isamaatuks, kodutuks pidav Matias Costa Narva pargis hulkuvates prükkarites palverändureid. Mõte ju jumala õige. Mida muud prükkarid teevad kui et rändavad ühest pühast paigast teise. Sama viitas kunagi Salinger kogu inimkonna kohta.

Tõsi on. Kui vaadata näitust, siis pole tunnet, et Narvat pildistaks võõras. Nii võiks pildistada ka põline narvakas. Vanu autosid. Pisut räämas, nõukaaegseid maju. Matias Costa pole otsinud ajalooliselt tähenduslikke, märgilisi kaadreid. Kindlust, piirimotiive. Aga just lihtsus ongi märgiline. Narva on eelkõige lihtsate kohalike inimeste kodu.

Väikese lisamängu on Costa teinud, stiliseerides osa motiive nii, nagu need oleksid ammusel ajal tehtud pildid (a la Tooma Kalve plaatnegatiividele tehtud ja vahel koloreeritud teosed), lisanud vaba käega väikse raamistiku ja mõned päevikumärkmed. Päevikumärkmed ongi minu jaoks näituse magusam osa. Lihtsad, napid, pretensioonitud. Ometi loovad pildi, arusaama, kuidas hispaanlasel Narvas olemine oli, kuidas ta ümbrust kodustas ja ise seal omaks sai.

Kui sisse astusin, olid seal hispaanlased. Kes? Inimesed Hispaania suursaatkonnast, kes osalt väljapaneku taga. Uurisid samu Costa retropilte. Ütlesin, et need on ju postkaardid, laske trükki ja saatke saatkonna poolt tevituseks laiali.

"Jaa, me just mõtlesime sellele."

Tont teab, kas oli viisakus või hakkabki saatkond hispaania piltniku retrofotodest postkaarte trükkima.

Matias Costa ei kaeva ainult enda minevikus, aga on dokumenteerinud näiteks Kanaari saarte Las Palmase sadamas Nõukogude Liidu poliitiliste muutuste aegu kinni jäänud laeva ja seal elanud meremehi. Laeva omanikustaatus muutus teadmatuks ja meremehed olid teadmata seisus aastaid. Kes rõõmsamalt, kes nukralt. Maha jäid pered ja kodud ja Las Palmases algas uus elu. Tõsi, eks pidi Matias Costa sealgi ära tundma midagi oma rändurielu atmosfäärist.

Võõrandumine oli suur teema juba eelmise sajandi teises pooles. Sõja jalust pagenud ja teisalt küüditatud eestlastele teadagi tuttav. Lähedane on näha, et maailmas võõrsil olemise paradoksid pole teada-tuntud vaid meile, aga ka suurtest kultuuridest pärit inimestele, keda saatus on maailma laiali pillutanud.

Romantikat Matias Costa üleliia ei aja, kuigi nostalgiamünt piltides on tuntav. Costa hoiab asja lihtsa ja ei seleta liialt üle, kuigi on pildistades ja juurde kirjutades selgelt isiklik. Võiks isegi öelda, et võtab üksildase turisti rolli ja püüab pildistada madalat profiili hoides, et suur kunst ei tuleks eluehedust segama.