Eesti Draamateatril läheb hästi – kriitikud kirjutavad ja kiidavad ning etendused on välja müüdud. Murelis sõnul on ka majasiseselt meeleolud head. "Tegelikult on seda rõõmu maja sees tunda. Muidugi on väljakutsed tohutud ning lavastused, mis on välja on tulnud, on mastaapsed, mistõttu on ka väsimust tunda, aga rõõmu selle kõige on üle on nii füüsiliselt kui ka vaimselt tunda," kiitis näitleja.

Hetkel on Murelil mängukavas mitu lavastust, kus tuleb laulda. See on näitleja sõnul üsna suur välja kutse, sest ta peab ennast inimeseks, kes nooti ei tunne.

"Ma saan aru, kui keegi teine võtab mingi kõrguse, aga et mina ka selle saavutaks... see on väga raske. "Antigone" proovides öeldi mulle, et me saame sulle selle tooni ette anda, kust sa pead alustama. Ja siis kolleegid, kes mind väga hästi juba tunnevad, muhelesid, et no eks ta ikka alustab sealt, kus ta alustab," meenutas Murel ning lisas, et lauludega harjumine võtab veel jupp aega ka esietendusejärgselt. "Kui esimesed kuus kuni kümme etendust on tehtud, läheb see mure maha – meloodia ikkagi salvestub kuhugi kehamällu või kõrvamällu ning siis ma olen stabiilsem ja rahulikum." 

Erinevaid juhtumisi laval laule esitades on Murelil ette tulnud mitmeid. Küll on ta alustanud liiga kõrgelt või unustanud sõnad. ""Antigones" peab koor kõike minu järel kordama. Koor on väga tubli, nemad ütlesid mulle kohe, et ma võin kõike teha, nemad teevad absoluutselt seda, mida mina ees teen. See usaldus on mulle antud, et ma ei pea nende pärast tegelikult muretsema. Aga ma muretsen ikka."

Mureli sõnul on laval laulmises siiski ka omad naudinguhetked. "Ma olen endale teinud selgeks, et ma ei oska laulda ja ma ka ei pürgi lauljaks. See on ikkagi sõnateater ja me koos juhendajaga või õpetajaga oleme proovinud niimoodi, et see on ikkagi rääkimine muusika saatel. Ma ei lähegi laulma, ma lähen ikkagi rääkima, lihtsalt muusika on taustaks."