Näitus galerii kahel korrusel jaguneb mõtteliselt kolme vaatusesse: sisenemine, mida markeerib ka galeriisse ehitatud värav; teine osa tegeleb mälusoppides rändamisega; kolmas osa lõpeb trepiga, mis väljub valgusesse. Väljapanekul on omamoodi religioosne alatoon.

Skulptori ja installatsioonikunstnikuna huvitavad Johannes Luike abstraktsed objektid ja ruumi ning arhitektuursete detailide funktsionaalsus.

"Seda saab vaadata erinevalt. Saab vaadata kui minevikku, olevikku, tulevikku. Saab vaadata kui liikumist kuskile, olemist kuskil ja ära minemist kuskilt.
Ma arvan, et me saame vaadata sarnaselt minevikku ja tulevikku. Me võime vaadata nostalgiliselt minevikku samamoodi kui me vaatame lähitulevikku, siis me võime vaadata potentsiaalselt, mis seal võiks olla. See ei tähenda, et me ei pääse sinna, vaid see on hetkel veel selline roosa unistus," arutles kunstnik.