"Meelespea: Ruum kolmes vaatuses" väljendab Luige jaoks kolme viisi, kuidas ruumi näha. "Üks on see, kuidas me ruumi siseneme. See ei pea ruumiga olema seotud, vaid üleüldse sellise alguse või kuskile liikumisega seotud," kirjeldas Luik esimest ruumi. Teine ruum, kuhu laskutakse trepist alla, kirjeldab Luige jaoks hetkes olemist, protsessi, olemist kuskil kohas. "See ruum on kõige ekstsentrilisem, on hästi palju pisikesi detaile, väiksed mängud erinevate materjalide ja vormide vahel," sõnas ta. Kolmas ruum on taaskord aga tühjem ja helgem, kuhu tõustakse trepist üles minnes. "Selline lahkumine või lõpp, liikumine ära."

Luigele meeldib mängida kunstobjektide ja nende keskkonna suhtega. "Minu jaoks on tähtis küsida, mis on üldse see, mis teeb mingist objektist kunstiobjekti. Mind on huvitanud, mis saab, kui ma võtan materjali, mis on skulptuuriajalooliselt olnud väga väärtustatud ja kui me loome mingi nihke selles materjalis, kasutame seda mitte otstarbekohaselt."

Luik tegeleb lisaks enda kunstnikutööle ka teiste kunstnike näituste installeerimisega. "Eks ta on andnud päris palju inspiratsiooni, et näha, kuidas teised kunstnikud töötavad, saades aru sellest, mis kõik jääb vaatajale nägemata. Vaatajateni ei jõua tihti see, kui palju seal ümber on erinevaid materjale, mis tihti jäävad välja," sõnas ta.

Sellised näituste loomisel tekkivad jääk- või kõrvalmaterjalid, nagu näiteks kaitsev mullikile jms, on need, mis on Luike ka "Meelespea" näituse loomisel käivitanud. "Mõned mu enda teosed on tekkinud, kui ma olen enda näitust installeerinud ja mingi materjal on jäänud kuskile seisma. Siis avastad, et see materjal ise loob mingi huvitava vormi, mis teatud kontekstis asetuks väga hästi mõne teise materjaliga dialoogi."

"Ma saan väga hästi aru, et kui ma tegelen mingisuguste materjalimängudega, mis on justkui tsunftisisesed, siis see ei tõlgendu väga tihti väljapoole. Samamoodi võiks ka rääkida enda mingi isikliku kogemuse sisestamisega teostesse, kuidas see ei pruugi tõlgenduda otse," nentis kunstnik.

"Meelespea" algpunkt pole Luige sõnul näitusel välja toodud. "Kui seal ringi liikuda, siis seal on mingid viited minu ajaloole, aga samas ka sellistele naljakatele seikadele ja mingitele tekstidele," sõnas ta. Igale ruumile vastab nimelt oma tegelane: esimene on Susanna Clarke'i romaani "Piranesi" peategelane, teine Vana-Kreeka müüdist tuntud Minotauros ja kolmas Jorge Luis Borgese lühiloo "Hargnevate teede aed" nimitegelane.

Kolmas ruum pidi Luige sõnul originaalselt lähtuma aga hoopis tema vanaemast, kellest ka näitus alguse sai. Minotauri müüt ja "Piranesi" on Luige sõnul seotud väga tugevalt tema vanaema ajalooga, nimelt oli ta roomlane, kes 2. maailmasõja ajal tegutses saksa keele tõlgina ja valetas minema saatmise vältimiseks, et ta on kreeklane. "Ma mõtlesin, et kui mul puudub seos selle päris ajalooga, siis mis seos tekib mul selle võltsajalooga ehk Kreekaga," selgitas Luik.

Nii viitabki "Piranesi" klassikalistele Kreeka skulptuuridele ja ruumidele. Samuti kirjeldab Vana-Kreeka Minoatauri müüt otsingut ja tühjades lõpututes ruumides liikumist. Kreetal Minose paleed uurimas käies avaldusid Luige jaoks samuti näitust toetavad kihid. "Ma nägin, kui konstrueeritud see seal on. Ma arvasin, et seal on rohkem päris asja, aga tegelikult on seal päris palju taasloodud ühe arheoloogi uitmõtete järgi. Kogu arhitektuur ka – sa näed, et seal on kasutatud betooni, et taasluua neid. Tegelikult me ju ei tea, milline see päriselt oli. Sellise müüdi juurde sobib minu arust selline ruumi taasloomine väga," sõnas kunstnik.