Jaan Luik rääkis, kuidas skulptuuri juurde jõudis ta tänu 7-aastaselt plastiliinist meisterdatud lepatriinule, peale mille nägemist ema ta Kalju Reiteli stuudiosse viis. "Kui ma poleks seda lepatriinut teinud, oleks minust normaalne inimene saanud, aga kahjuks läks niimoodi," naeris Jaan. Johannese puhul lootis ta, et ehk valib ta parema ameti, kuid ka tema jõudis arhitektuuri juurest lõpuks skulptuuri juurde.

"Arhitektuur on puhtalt ka ikkagi skulptuur, kui nii võib mõelda, ega seal vahet pole," mõtiskles Jaan. "Funktsionaalsus on võib-olla kõige suurem erinevus. See oli ka see, mis mind hakkas mingi hetk arhitektuuri juures häirima," arvas Johannes.

Ühisosa näevad isa-poega skulptuuri ja arhitektuuri vahel selles, et mõlema puhul peab arvestama tellija soovidega ja mängu tuleb küsimus kunstniku loomingulisest vabadusest. "Kui keegi tellib sult, siis on väga raske ümber veenda, et see on ikka nagu kitš ja see on jama. Tihti on nii, et pead kuidagi aitama inimesel aru saada, et nii on võib-olla nagu õigem," rääkis Jaan Luik.

Jaan on mõelnud, et kunstnikud ja filosoofid on nagu inimkonna nahk – need, kes tunnetavad ja kompavad ümbritsevat. "Filosoofid siis võib-olla ühe ajupoolkeraga ja kunstnikud teise ajupoolkeraga. Kumbagi ei saa nagu ära jätta, mõlemad peavad olema inimkonnal," arutles ta. "Kunstnik on keegi, kes küsib küsimusi ilma küsimata või küsib küsimusi, mida veel ei osata küsida," lisas Johannes.

Jaan peab naljakaks, kuidas räägitakse, et kunst areneb. "Kunst ei saa ju areneda. Mingi tehniline vidin saab areneda, kunst on ikkagi lihtsalt ümbritseva tajumine ja ongi kõik. Kiviaja Willendorfi Veenused on sama väärtuslikud kui Kreeka marmorskulptuurid. Lihtsalt sel ajal tunnetati seda ilu sellisena ja siis hiljem teistmoodi," arvas ta.

Jaani ennast on juba lapsest saati tõmmanud Idamaade suunas, mistõttu on ta enda sõnul uurinud palju sümboleid ja märke, mis on jõudnud ka tema töödesse. Jaan märkis, et tema loomingus on olnud ka kristlikke märke, kuid ida on tõesti rohkem huvitanud. "Ka kristluses on palju selliseid huvitavaid märke, mida saab vaadata ja käsitleda," sõnas ta.

Hetkel Tartu Kunstimajas üleval oleva Jaan Luige ülevaatenäituse "Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)" nimi tuli näituse kuraatori Johanesse sõnul Jaani loomingus esile tõusvast figuraalskulptuuri narratiivist, mille järgi tema kujud hakkasid 80ndatel oma vormilt välja venima ning meenutama sümboleid ja märke. "Me avastasime, et need sümbolid üritavad kuidagi tagasi moonduda nendeks originaalvormideks, kust nende sümbolite tähendus on tulnud. Otsisime vaheala, kus figuur on end sirutanud välja, proovides muutuda mingisuguseks märgistajaks," kirjeldas Johannes mõtteprotsessi.

Jaan Luik on läbi aastate oma peamist elatist aga teeninud õpetajana, nentides, et ta ei tahtnud kunagi selleks küll saada. "Mina pigem proovisin olla nagu aednik, kes jalutab aias ja vaatab, kuidas taimed kasvavad. Kirsipuult ei saa nõuda õuna või midag," uskus ta ja pidas paremaks õpilastel aidata ennast leida ja areneda, selle asemel, et nõuda, et nad teeks nagu tema.