Ole sina saks või ole sina setu,

ära sina ääre peale situ!

Ole sa eesti või vene mees –

pea perse augu sees!¹

Vanuigi küsitakse inimestelt sageli, mida nad noorele iseendale soovitaksid – kui saaksid ajas tagasi minna. Enamasti leitakse, et investeeriti liigselt töösse ja liiga vähe lähedastega koos veedetud aega. Kardetavasti on vähe neid, kes surivoodil leiavad, et oleks pidanud elu jooksul rohkem kempsus käima. Põhjendamatult – loomulike vajaduste rahuldamine on surma ja maksude kõrval inimese loos midagi kindlat, liigendades meditatiivse refräänina elu tipp- ja madalhetkede vaheldumist. Elu on see, mis juhtub kempsuskäikude vahel. Tõsta fekaalitöö tegijad aujärjele ja vändata neist dokumentaalteos tundub selles kontekstis loogiline ja alaekspluateeritud idee.

Madis Reimund on noor (ent juba 2018. aastal parimaks teleoperaatoriks valitud) raplakas, kelle kirg on luua paeluvaid visuaalseid maailmu. Raplast pärinemine ei ole siinkohal teisejärguline – Raplamaa Sõnumites ilmus möödunud aasta lõpus põhjapanev reportaaž maakonna kemmergute hetkeseisust, kus rindereporter konstateeris vajadust avaliku käimla järele, mis tooks erasektori domineeritud käimlaskeenesse omavalitsuslikku kergendust. On mõistetav, et sedavõrd pulbitseva kempsukultuuriga linna patrioot kannab vetsuküsimust hinges ka kunstiväljal teotsedes ja dokumentalistikakirge realiseerides.

"Eesti lugude" sarja 21. hooaja avalöögina mõjub "Sitta kanti" nagu sõõm värskendavat õhku kevadise põllu veerel. Dokfilm portreteerib fekaalivedaja Erkki, välikäimlate rentija Toomase ning reoveejaama eksperdi Andra töö- ja argielu. Režissöör avab kemmergus peauksest käima harjunud vaatajale käimlaäri telgitaguseid, lubab piiluda akside vahele ja garderoobigi. Kui ummistunud reoveetorust leitakse piimapakk, mürsk ja mängukaru, jäetakse siiski vaataja hinnata, kas leiud kõnelevad kollektiivse kempsuskäija kultuuritusest või erakordsest seedetraktist.

Fekaalitöö võib asjasse pühendamatuile paista häbiväärne ja räpane, kuid kirg ja rõõmsameelsus, mida loo peategelased Madis Reimundi poeetilise operaatoritöö vahendusel kiirgavad, mõjub nakatavalt. Olemuslikult ebaglamuurne tööjärg ei anna portreteerituile põhjust olla nukker ja blaseerunud, otse vastupidi – ametist räägitakse siira ja eluterve otsekohesusega. Erkki, Toomas ja Andra on värvikad karakterid, kelle ladus kõnepruuk ja muretu olek on režissöörile taevane kingitus, millest hurmava lõppteose loomine on vaid vormistamise küsimus. Vormistus on eeskujulik – nopped peategelaste töö- ja eraelust on hästi valitud, ladus narratiiv hoiab vaatajat enda kütkeis lööva lõpukaadrini.

"Sitta kanti" õlalt võetud visuaal, millesse on põimitud staatilised looduskaadrid, mõjub helgelt ja on filmi ekskrementaalse ainesega haaravas esteetilises konfliktis. Nihestust võimendab filmi helikeel, kui virtsajõgede vahel ja käimlaridade kohal kõlab meditatiivne klassikaline muusika. Madis Reimund on oma kreedoks sõnastanud valgusetaotluse: valgus loob meeleolu ja meeleolu loob emotsioone. Kemmerg pole olemuslikult valgusküllane paik, kuid potitagust maailma valgustab Reimundi dokumentaal seda eredamalt.

"Eesti lugude" sarja eesmärk on pildistada üles ajahetk meie ühises loos, mida tulevikus ajastu kroonikana tarvitada, eelduseks teemad, mis on Eesti ühiskonnas aktuaalsed, evivad tugevaid karaktereid ja selget narratiivi. "Sitta kanti" on stiilipuhas sooritus, milles kajastatu aktuaalsus ajas ei hävi. Meid ja tulevasi põlvi ühendab teadmine, et kempsuskäik on nagu surm: kui peab minema, siis peab.

 ***

¹ Rahvalik värss, Venda Sõelsepp "Kolõma – kole maa", lk 294. EKSA, 2021.