Aga kas ikka on?

Eesti Kroonika ringvaade "Peldik" seab probleemiks käimlate olukorra riigis. On aasta 1991. Soovime kultuuriliselt olla osa Euroopast. Olukord ühiskasutatavates käimlates on aga niivõrd hull, et kultuursetele inimestele mõjub see lausa eksootiliselt. Eestlane on olukorraga harjunud ega saa arugi, et külalisele välismaalt on sobimatu Eesti peldikuid näidata.

Filmi tegijateks on režissöör Peeter Tooming ja operaator Peeter Ülevain – siinkohal oleks paslik öelda "pasapeetrid". Tooming oli seisukohal, et filmi teeb režissöör ainuisikuliselt, Ülevainu nägemus sellega muidugi ei ühtinud, kuid teoreetiline erimeelsus ei takistanud neil koos ütlemata pulli filmi tegemast. Kuigi "Peldik" räägib just nimelt peldikutest, mitte tualettidest ega WC-dest, on filmi kirjeldamiseks üks parimaid sõnu "poeetiline". Film algab ja lõpeb temaatilise luuletusega, mis on osa muinasjutulist õhkkonda loovast raamjutustusest: lugu mehest, kes püüab rongijaamas tualetti minna, kuid leiab eest kõlbmatu peldiku, misjärel ta varustab end kummikute, gaasimaski ja muu vajalikuga ning teeb uue katse, kuid langeb vaatamata ettevaatusabinõudele peldiku ohvriks ja sureb.

Nii "Peldiku" operaatori- kui ka montaažitöö on dünaamilised ja mängulised. Kasutatakse käsikaamerat, pidevas liikumises on nii operaator ise kui ka kaadris olevad objektid. Dünaamiliste juppide vahele on pistetud staatilised intervjuud, mis siiski ei tõmba tempot liialt maha, kuna toidavad külluslikult vaataja kujutlusvõimet. Näiteks räägib armas vanatädi sellest, kuidas ta maanteeäärses peldikus auku kukkus ning pidi seejärel üleni roojaselt 42 kilomeetrit bussiga koju sõitma. Aga ka kehvema kujutlusvõimega vaatajaid ei jäeta hätta, sest eri temperatuuriga junne näidatakse ohtralt.

Montaaži võib kirjeldada ka kui naljakalt perversset. Tehakse toredaid kõrvutusi, näiteks hüppab kaamera kakajunnilt Tartu Ülikooli peahoone fassaadile, justkui ütlemaks, et suutmatus peldikut tualetiks muuta pisendab teisi ühiskondlikke edusamme. Visuaali kommenteeriv diktor loeb oma mesise häälega iroonilist teksti, edastamaks arusaama, kui tüdinud on kombeline inimene, kes on sunnitud taluma taolist peldikukultuuri. 10-minutilise filmi lõpuks on vaatamata huumorile tõesti peldikutest kopp ees. Ära on nähtud igat sorti augud, hunnikud, pruunid vorstikesed. Mida aga pole, on prill-lauad ja potiharjad. 1997. aastal Tallinna lennujaama käimlas toimunud Lennart Meri Jaapani visiidi järgse pressikonverentsi ülesvõttes on juba prill-lauda näha… aga peldik on siiski jäänud peldikuks.

Aastal 2024 tundume olevat osa Euroopast. Olukord filmis mõjus mulle, 21. sajandi lapsele tõesti eksootiliselt. Filmi vaadates tekkisid peas paralleelid reisidega tänapäeva Indiasse ja Pakistani, kus enese kergendamine osutus igapäevaseks stressiallikaks. Eks see, milliseid filme tehakse, näitab, milline on elu. Vaevalt oleks 1990ndate Eestis keegi unistanudki säärasest filmist nagu Wim Wendersi "Täiuslikud päevad", milles iga Tōkyō tualett on väike arhitektuuriline ime ning neis koristajana töötav Hirayama leiab sellest tööst enda jaoks midagi rahustavat ja isegi nauditavat. Eestis tehti tualetifilmi asemel peldikufilm.

"Peldik" on noore silma jaoks huvitav tagasivaade 1990ndate alguse Eestisse ning samas ka väike koks õlale, et kuule, mis on Eesti praegused visiitkaardid maailmale ja millised neist meile piinlikkust valmistaksid?