Arvustus. "Johannes Lauristin 1899–1941": dokumentaalfilm, mis räägib silmadega

"Johannes Lauristin 1899–1941"
režissöör Valeria Anderson
produtsent Boris Järn
stsenarist Ene Hion
operaator Harri Martinson
monteerija Kersti Külvand
helilooja Heino Jürisalu
Tallinnfilm
Eesti, 1972
Arvustus ilmus Müürilehes ja pälvis Müürilehe filmikriitikute konkursil teise koha.
Pinev muusika. Kõle vangla. See oli riik, millele kuulus sunnitöö rekord. Esikoht maailmas, jutustab valu täis, öösel joonud, hommikul tudisev karastunud mehehääl. Algab Valeria Andersoni dokk.
Kuidas tutvustada karakterit? Iga neljas istus vanglas. Tema istus siin kambris. Vaatajas pulbitseb ootusärevus. Kes see mees on? Sarimõrvar? Rets? Vägistaja? Ei – ENSV poliitik Johannes Lauristin, keda meenutab eksabikaasa Olga Lauristin. Olga ehitas juba noorest saati kommunismi, istus selle eest vabariigi ajal ka vangis, ning tõdes 100-aastasena, et "mälu vajaks remonti, aga mälusid ei remondita"1.
Vaatajas tekib ääretult põnev visuaalne dissonants. Olga püüab uhkusega rääkida abikaasa Lauristini välimusest, aga tema silmades on mingi valu, häbi, saladus. Mõjusamaks muutub ebakõla siis, kui Olga Lauristin kirjeldab abikaasa silmi. Nad võisid olla soojad ja kõnelevad, aga ka väga karmid. Olga enda silmad peegeldavad valu, heitlust, näitlejalikkust.
Seda huvitavam on fakt, et Olga lõi vangis istudes kaasa teatriringis, mängis "Libahundis" Margust. Margus kui jõuetu, selgrootu, ebaõiglusele mitte vastu astuv karakter iseloomustab hästi ka Olga-suguseid revolutsionääre, kes ei julgenud Tiinat kui vabadust ihkavat karakterit, s.t Eesti Vabariiki toetada.
Filmi kestel mängivad Olga silmad Margust edasi, välja arvatud siis, kui ideeline kommunist loob müüti – abikaasa kinnistas vangimajas oma teoreetilisi teadmisi ja õppis ja õppis. Samas, Arnold Veimer2 suudab südamerahuga rääkida õigustavat poliitjuttu, tema hoiakus ja väljaütlemistes on valitud sõnu, aga mitte varjatud süütunnet. Olga puhul me aga ei saagi täpselt aru, mida ta varjab, peidab, kardab, kahetseb. Ka Hendrik Allik3 püüab naeruga pinget leevendada, vembutab, kiidab, pajatab justkui muuseas Lauristini eluteest, aga mida aeg edasi, seda enam hakkavad ka tema silmad saladusi peitma.
Huvitava võttena mõjub lavastaja valik jutustada lugu piltide vaatamise kaudu. Kellegi näpud vahetavad Lauristinist pilte, mängib sünge puhkpill – ei unelemisele, heietamisele, unistele kaadritele. Pinge kasvab, ootame ärevalt. Valu täis meeshääl kõneleb merest ja okastraadist. Visuaalselt hiilib Patarei. Olga räägib Johannes Lauristini vanglast pääsemisest. Järsku lõikab vahele võbisev teetass, mis – enne kukkumist kuristikku – saavutab kellegi käe abiga tasakaalu. Pinge, valed, etendus. Kelle närvid ei pidanud vastu?
Hendrik Allik loeb Johannese kirja kamraadile, milles ta kurdab, et on aastaid linnuna puuris elanud. Taamal säravad fookusest väljas Olga ja tema pääsukesepross. (Kuidas reageerivad ta silmad Alliku etteloetule?) Kas see on kujundlikkus, et peategelase ja intervjueeritavate tegelik soov oli fookusest väljas?
Kui Olga Lauristin räägib isa surmast, poetub pisar – ta on alasti, kaitsetu, päris tema ise. Sellele lisaks lajatatakse lõpus helgusega, näidates Lauristini lapselapsi. Olga ehitas kommunismi üles, tema tütar Marju lammutas selle. Lapselaps asus kapos – ametis, mis ta vangi pani – töötama.1
Kui filmi lõpus näidatakse Johannes Lauristini ennast rahva ees terroristlikku propagandat agiteerimas, vaatan teda eellugu arvestades kahetiste tunnetega. Meiega on manipuleeritud. Meie hirme, kartuseid, igavlemist on püütud mõjutada tabava režii ja kuulipildujalikult täpse stsenaariumikunstiga. Kas me näeme teda koletisena? Türanni? Armastaja? Päästja või hulluna?
Kas sellel pääsukesel oli tähendus? Paus… Samal ajal on Venemaale küüditatud juba tuhandeid4 ukraina lapsi ning Eestis valmistatakse tasapisi ette Balti kaitsevööndit.
***
1 Erelt, P. 2019. 100aastane Olga Lauristin: "Minu ideaal on kommunismus". – Eesti Ekspress, 09.05.
2 Kunagine NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.
3 ENSV poliitik ja Olga Lauristini viimane abikaasa.
4 Arvud varieeruvad eri allikates, childrenofwar.gov.ua/en.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Müürileht